Aeg

Aeg sammub ära.
Kui vaid saaks seda hoida -
Me ei lahkukski.

Sisemonoloog

Miks me tahame alati seda, mida me ei saa? Just siis vajame asju kõige rohkem, kui on hetk, mil neid ei saa. Inimmõistus. Alateadvus. Miks see teeb meile nii? See on halb. Ebamugav. Ebameeldiv. Kohati isegi valus. Kurb. Piinarikas. Samas on see mingil määral ka hea. Hoiab meid tegevuses. Mõtteis. Paneb edasi tegutsema. Püüdlema. See näitab, et meis on siiski midagi. Huvitav. Keeruline.
Kas te ikka toidate mu kalakesi?

Kohutavalt keeruline on olla nii, kui ei saa aru, mis su sees toimub. Või kui näiteks ei tea ise, mida mõtled. Pidevalt on nii: olen kellegagi. Räägime. Niisama. Ja siis on vaikus. Tavaliselt vaikuses inimesed mõtlevad. Ükskõik siis millest. Ja siis küsitakse, et millest sa mõtled. Et vaikust purustada. Või lihtsalt puhtast huvist. Mina tavaliselt huvist. Aga tihti on nii, et on jällegi seesamune vaikus ja mina mõtlen. Mõtlen, et millest ma mõtlen. Päriselt. Ja siis ma avastan, et mul nagu polegi millestki mõelda. Aga peaks olema. Ja ükskõik, millest ma siis mõtlema hakkan on kuidagi nii sunnitud. Kõik keerleb ikagi selle teema ümber, et mida ma mõtlen ja miks. Ja kui keegi siis küsib, et millest ma mõtlen, siis on kuidagi nii tobe öelda, et mõtlen sellest, mida mõelda või mida vastata, kui sa peaksid küsima. Enamasti ongi esimene mõte: mida ma vastan, kui ta küsib? Mõtlen mõtlemisest. 

Peaks toas kevadpuhastuse tegema. Kõik on väga tolmune ja segamini. Väga. Tolmune. Kardinaid võiks vahetada. Paneks musta kardina. Ilmselt, kui selleni ükskord jõuan, siis teen seda. 

Miks ma ei õpi?

Ma olen nii halb kuidagi. Õudne. Ei, ärge vaielge. Ei ole vaja vastupidist väita. Ma tean küll, mida te ütlete. Pole vaja. Jah, ma pole täielikult ja nii edasi, aga nii mõneski valdkonnas. Ma ise tean. Ja mõni teab veel. 

Ilus roos on. Aitäh!

Mul on hea meel. Olen kohati rõõmus. Rõõmsam kui varem. Tihedamini. Kirjutasin kunagi õnnelik olemisest. Seda, mida ei olnud. Väga pikka aega. Aastaid. Kirjutasin sellest, sest mul küsiti küsimus: Kuna sa viimati õnnelik olid? Artur küsis. See on teine teema. Igatahes. Siis ma mõtlesin veidi selle peale. Polnud kunagi nii mõelnud. No igatahes kirjutasin sellest siis kunagi. Ja nüüd on see kuidagi taas päevakorda tulnud. Stella küsis. Mitte päris nii, aga õnnelik olemise kohta. Ja nüüd ma olen selle peale paar päeva jälle mõelnud. Peaaegu. Jah. Üsna. Võib nii öelda. Õnnelikkuse pisted. Üle väga väga pika aja. Aastate. On õnnelikud hetked. Olen õnnelik. Küll mitte veel koguaeg, aga midagi on. Varsti. Kristjan on süüdi. Aitäh sulle. 

Ma ei taha seda tomatit enam. Õunad on ka nii üle viskand. Lihtsalt üldse ei taha õuna enam. Ei teagi, mis mul viga on. 

Kõht on suht täis, aga ikka ajad sööki näost sisse. Mis on inimestel viga? Taltsutamatud. Ei suuda ennast ohjeldada. Enesedistsipliini puudumine. Tunnistan. Võtan omaks. Tõstan käe püsti. "Minu!"

Vesi on hea. Vesi on nii õudsalt hea. Suured tänud sulle, kes sa vee leiutasid. 

Tomat sai otsa. 

Vali lihtsam tee...

Ma ei viitsi. Olen endaga nii läbi. Ma lihtsalt ei jõua. Ei ole otseselt palju teha, aga jaks on lihtsalt otsas. Nii natuke on lõpuni jäänud, aga no mingi sein on ees. Lihtsalt ei jõua. Ma ei suuda ennast kokkuvõtta. See on jube. Ma ei tea, mis ma peaks peale hakkama. Nii keeruline. Kõik on kuidagi nii imelik. Appi. Ma ei saa midagi aru. miks ma nii väsinud olen koguaeg? Jube.
Milline oleks lihtsam tee?