Eeh

Homme teen Stellale blonde triipe.

Pakkisin täna kingitusi.

Mu pea on laiguline.

Oeh, midagi ei oska kirjutada.

Peaks trenni tegema.

juuksurmerlin.blogspot.com

100aastat

Järgmised sada aastat ja järjekordne suvi on otsa saamas. Ausalt öeldes ei ole mu elus endiselt midagi põnevat ja midagi erilist muutunud. Juuni istusin niisama maha...suht. Juuli ja august töötatasin/töötan Liivimaa pagaris pakkijana. Ei midagi põnevat. Mis aga on veidi uudne ja huvitav on see, et septembrist hakkan taaskord koolipinki nühkima. Sain kutsekasse sisse, juuksuriks. Väga loodan, et seal on normaalne ja ma ei eksi lootusetult ära ja õpin. Ja et seal on normaalsed inimesed ja ma leian lõpuks veel mõne sõbra peale nende kahe asja, mis mul on...no offence. Peaks täiega õppima spordi üldaineid ja lugema mingit õpikut jne. Septembris on treeneri eksam vms. Ma loen seda õpikut, bioloogia ja füsioloogia ja meditsiin ja spordi psüholoogia jne., aga mitte midagi ei jää meelde. Ma lihtsalt ei oska õppida. Ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Niii raske. Ma tahan selle selgeks saada ja ära teha, aga see on nii kuradi raske. Ma ei suuda keskenduda.
Laupäeval on Arsisega Jaani kirikus kontsert. Ma ei saa neljapäeval proovi minna. Loodan, et ma pole kõike ära unustanud.
Rohkem vist ei oskagi midagi praegu öelda. Lihtsalt väike uuendus.

Kooli

Ilus

Jaanid olid

Neetud sinised juuksed.

On lõuna.

Olen kurb. 

Istun üksi oma toas 

ja joon veini, 

sest mul on sinised juuksed. 

Tormituuled

Palju õnne, Sander! Oled nüüd suur inimene.
Lähen täna töövestlusele. Loodan, et läheb hästi.
Sandril on külalised. Nad lärmavad.
Mul ei ole midagi teha.
Möööh.

http://9gag.com/gag/agv9A9n

Seiku

Katseeksitusmeetodil selgus, et minu pohmaka moodustavad peavalu, nohu ning lõputu aevastamine. Üsna ebameeldiv. 

Tõmbasin enda telefoni virtuaallemmiklooma Tamagotchi. Minu hoole all on hetkel gorilla Voldemar, hunt Betti ja panda nimega Dodo. 

Minu rüperaal ei lae ära ühtegi internetilehekülge peale facebooki ja blogi ja kuna mul ei ole facebookis enam midagi teha otsustasin oma virtuaalsed blogikalad ületoita. Muuseas ka ühe postituse üle pika aja kirjutada. 

Ma peaksin endale suveks töö leidma. Olen avatud igasugustele pakkumistele. 

Mu vasaku käe siseküljel küünarnuki juures on punane kaareke. Asetseb maapinnaga üsna paralleelselt, kui käsi on rippus. Läksin vastu kuuma triikrauda. 

lendav paul

Nunnupall

Stellal on sünnipäev. Ja miljonil inimesel on veel.

Seiskem ja langetagem pead, et mälestada neid ilusaid aegu: 

http://pluss.postimees.ee/1368580/abiturient-alles-otsib-oma-teed

http://tartuarsis.weebly.com/index.html

Palju õnne, Stella. 

Pea valutab täiega

Pea täiega valutab. Hommikust peale. Istun siin saalis. Neljandat tundi üks tund veel. Ja homme jälle. 7 tundi. oeh. Täiega väss on. Jeebus jeebus. Kõht on imelik. Ilmselt maiustuste näksimisest. väkk. Miks mu pea nii valutab? Ah? Õudsalt vastik. On olla. Iu. Siim ja Rainer on  naljakad. Taunikud. Kuidas neil tuleb sihukest juttu. hämmastav. Ei viitsi.

Eh

Mul tuli kirjutmise tuju. Aga nagu ikka, ei ole mul midagi kirjutada. Istun Kristjani voodi peal, Narvas. Ta jõudis just koju. Kuulsin uksekella. Ilmselt tema. Sõidame hommikul Tartusse. Ei saa kaua magada. Kurb. Või pigem tüütu. Mis siis veel... ei tea. Ei midagi. Tsau.
Ta tõi mulle mustikavett.

Oeh.

Triina ütles, et ma näen välja nagu Mary Poppins.

Lähivõte.

Tulnukas.

Tegin lokke.

Midagigi

Ma võiksin midagi kirjutada. Ma tahaksin midagi kirjutada. Aga mul ei ole midagi kirjutada. Mul ei ole mingi tõukavat emotsiooni. Nagu minu retsensent gümnaasiumi lõpul kirjutas on emotsioon põhiline, mis loob luule. See käib ükskõik, millise loomingulise asja kohta, minu meelest. On vaja mingit emotsiooni, et midagi luua. Minul on vaja tugevaid emotsioone. Enamasti kui olen midagi kirjutanud olen olnud pigem kurb, vihane või muud taolist. Pigem siis negatiivsed emotsioonid. Enamasti kurb. Ma ei oska ennast sundida kirjutama. Kui ei ole just eriti head teemat. Või lihtsalt mingit teemat, mis tekitaks minus mingeid mõtteid ja emotsioone. Praegu ma püüan sõnu niiöelda välja imeda. Mul ei ole mingit mõtet. Või tagant tõukavat tugevat emotsiooni. Olen väsinud.
Aga, et siiski midagi kirjutada kirjutan siia midagi oma märkmikust. Midagi, mille ma kirjutasin ülikoolis loovkirjutamise tunnis. Õppejõuks oli Kristiina Ehin. Jõudsin küll ainult kahte loengusse. Vist. Või oli kolm? Ei mäleta. Aga, niisiis... Teemat otseselt ei olnud. Õppejõud luges ette teiste loomingut ja me ise pidime nendest inpiratsiooni leidma. Või teemad. Minul jäid kummitama teemad "aeg" ja "kartmine"("kartvus", "ma kardan"). Ja siis ma kirjutasin midagi sellist....See on küll toores jne, aga midagigi, sest ma pole ammu midagi kirjutanud.

Aeg 2.

Ma ei tea, kas ma kardan.
Midagi seal on
sisimas.

Tundus, et aega on palju.
Enam ei ole.

Pidevalt mõtlen, mis must saab.
Siis jälle on ükskõik.
Ja aeg läheb järjest edasi.

Siis jälle selgushetk,
mis must saab, mida ma tegema peaks.
Siis jälle on ükskõik.
Ja aeg läheb järjest edasi.

Järjest lasen lahti kunagistest unistustest.
Ja jälle on ükskõik.
Ja aeg läheb järjest edasi.

Tahan tegelikult palju.
Ja aeg läheb järjest edasi.
Ja jälle on ükskõik.
Ja tahan järjest vähem.
Ja aeg läheb järjest edasi.
Ja on vaid üksik unistus.
Ja aeg läheb järjest edasi.
Ja siis ma kardan,
et jälle on ükskõik
ja aeg läheb minust mööda.

Loovkirjutamine' 26. nov. 14

 https://www.youtube.com/watch?v=vna9dkYhOjk