Ma võiksin midagi kirjutada. Ma tahaksin midagi kirjutada. Aga mul ei ole midagi kirjutada. Mul ei ole mingi tõukavat emotsiooni. Nagu minu retsensent gümnaasiumi lõpul kirjutas on emotsioon põhiline, mis loob luule. See käib ükskõik, millise loomingulise asja kohta, minu meelest. On vaja mingit emotsiooni, et midagi luua. Minul on vaja tugevaid emotsioone. Enamasti kui olen midagi kirjutanud olen olnud pigem kurb, vihane või muud taolist. Pigem siis negatiivsed emotsioonid. Enamasti kurb. Ma ei oska ennast sundida kirjutama. Kui ei ole just eriti head teemat. Või lihtsalt mingit teemat, mis tekitaks minus mingeid mõtteid ja emotsioone. Praegu ma püüan sõnu niiöelda välja imeda. Mul ei ole mingit mõtet. Või tagant tõukavat tugevat emotsiooni. Olen väsinud.
Aga, et siiski midagi kirjutada kirjutan siia midagi oma märkmikust. Midagi, mille ma kirjutasin ülikoolis loovkirjutamise tunnis. Õppejõuks oli Kristiina Ehin. Jõudsin küll ainult kahte loengusse. Vist. Või oli kolm? Ei mäleta. Aga, niisiis... Teemat otseselt ei olnud. Õppejõud luges ette teiste loomingut ja me ise pidime nendest inpiratsiooni leidma. Või teemad. Minul jäid kummitama teemad "aeg" ja "kartmine"("kartvus", "ma kardan"). Ja siis ma kirjutasin midagi sellist....See on küll toores jne, aga midagigi, sest ma pole ammu midagi kirjutanud.
Aeg 2.
Ma ei tea, kas ma kardan.
Midagi seal on
sisimas.
Tundus, et aega on palju.
Enam ei ole.
Pidevalt mõtlen, mis must saab.
Siis jälle on ükskõik.
Ja aeg läheb järjest edasi.
Siis jälle selgushetk,
mis must saab, mida ma tegema peaks.
Siis jälle on ükskõik.
Ja aeg läheb järjest edasi.
Järjest lasen lahti kunagistest unistustest.
Ja jälle on ükskõik.
Ja aeg läheb järjest edasi.
Tahan tegelikult palju.
Ja aeg läheb järjest edasi.
Ja jälle on ükskõik.
Ja tahan järjest vähem.
Ja aeg läheb järjest edasi.
Ja on vaid üksik unistus.
Ja aeg läheb järjest edasi.
Ja siis ma kardan,
et jälle on ükskõik
ja aeg läheb minust mööda.
Loovkirjutamine' 26. nov. 14
