Miks peab nii olema. Ärge küsige, mis või miks või kuidas ja igasuguseid selliseid küsimusi, sest nendele pole võimalik vastata. Ma ei suuda väljendada seda, mis toimub minu sees! AAagghhh!! Minu peale on langenud täielik ängistus ja ma ei oska seda seletada. Tulin linnast koju hullumeelse pilguga mõeldes, mis mul viga on ja üritasin selgusele jõuda. Ei jõudnud. Ma arvan, et kõik, kellest ma mööda kõndisin vaatasid ja mõtlesid, et miks see psühh mind nii vaatab, kulmud kortsus ja läbitungiva pilguga. Ma lihtsalt ei suuda. Ma ei saa enam millestki aru. Kõigest nii väsinud. Kool, kodu, draamad, grupeerimine, välimus, tagarääkimine, eelarvamused, lihtsalt istumine, skandaalid, segadus, arusaamatus, erilisus, imelikkus, ....., .., ... ...
Kuidas muuta muutmatut?
Milleks see kõik vajalik on?
Igalpool mujal on parem, kui siin ja praegu.
Kõigest nii väsinud.
Mis edasi saab?
Kui räägiks, te ei usuks!
Kõik need arvamused. Mitte keegi ei tunne mind. Ma olen nii sügav inimene.
JAH, MUL ON SELLINE TUJU! JAH, OLEN DEEP! JAH, MITTE KEEGI EI KÄSE SUL SEDA TEKSTI LUGEDA!
Ma tahan ainult seda, et ............................................................................... . Ja nii ongi. Palun ärge küsige, mida.
MA EI KIRJUTA SEDA BLOGI MITTE TEIE VAID ENDA JAOKS!!!
It's a damn cold night, trying to figure out this life.(Avril Lavigne - I'm with you)
Head sõnad on sellel laulul ja viis ka muidugi.
Kohtume pärast väljasuremist teispoolsuses. Mõni kutsub seda teiseks eluks. Ma ei tea, mida arvata.
No comments:
Post a Comment