Must pang...

Miks ma ei õpi oma vigadest. Või tegelikult ei olegi need minu vead. Need juhtuvad lihtsalt. Ma tean neid ette. Need juhtuvad alati. Need on nii etteaimatavad. Need ei olegi tegelikult vead. Astun koguaeg ühte ja samasse musta ämbrisse. Mingisse solgivette. Ja kõige vähem mõistetav on see, et ma tean täpselt, et see pang on mu teel. Aga ma ikka, nagu meelega astun sinna sisse. Ma näen seda kõike ette, mis juhtuma hakkab ja ma tean, et see ei meeldi mulle aga siiski, lasen sellel kõigel juhtuda. Isegi, kui ma saaksin asjade käiku muuta, teha nii, et kõigil oleks parem, ei tee ma seda. Olen masohist, sadist. Piinan ennast ja seal juures ka teisi. Nii palju lootusi. Nii palju läbikukkumisi. Kuidas on see võimalik? Nii palju plaane, mõtteid. Ootusärevus. Ja siis...ei midagi. Miks ma petan ennast lootusega, et äkki on seekord teistmoodi? Tegelikult oma mõtteis, sisimas ma ju tean, et see on peaaegu, et alati ühte moodi. Lõpp on korduvalt sarnane. Nagu katki läinud grammofon. Hüppab tagasi ja tagasi ja tagasi ja tagasi..... ning edasi enam liikuda ei taha......