Jalutuskäik

Mulle meeldivad tutimütsid ja soojad sügisõhtud. No nii soojad, kui sügisõhtud vahel on. Õrn vihmasabin. Ma jalutan ja kuulen seda enda ümber. Kuid mind ei taba ainuski piisk. Jalutan edasi. Nüüd langes üks pisar mu juuksepiirile. See oli nii armas. Nagu pai. Just, nagu pai. Teine veel, aga mitte rohkem. Pea kohal on nagu kaitsekilp. Nähtamatu vihmavari. Ükskord nägin meest vihmavarjuga. Olin teel koju. Kõndisin parasjagu läbi ühe pargi. Sadas vihma. Tegelikult pigem tibutas kõvasti. Minul ei olnud vihmavarju. Need ei meeldi mulle eriti. Õigemini mul ei ole nende vastu midagi, aga mulle ei meeldi see, et need tahavad sind tuulega minema viia. Nad on lihtsalt ebamugavad. See veidike vihma ei tee ju paha. See mees kõndis tesel pool teed. Tal tundus olevat kiire. Seljas olid tal tumedad püksid ja pikk helepruun peaaegu, et beež õhuke mantel. Ühes käes oli tal portfell ja teises vihmavari. Mehe nägu ma ei näinud, sest ta oli peitnud enda pea vihmavarju. See oli ilusat lillat värvi. Vihmavari oli kinni. Mehe pea oli kinnises vihmavarjus. See oli veidi naljakas vaatepilt. Äkki oli see vihmavari katki. See mees nägi välja nagu...nagu, ma isegi ei oska öelda. Ta nägi välja nagu pika  heleda mantliga mees, kellel on pea ilusas lillas kinnises vihmavarjus. Ta paistis hästi silma. Mitte ainult sellepärast, et tal oli pea kinnises vihmavarjus, vaid ka tänu sellele, et kogu ülejäänud taust tema ümber oli tume. Kõik oli hall. Väljaarvatud tema. See vihmavari oli tõesti ilusat värvi. Siis sadas vihma kiiresti, mitte nii nagu täna. Täna langeb vihm ühtlaselt ja aeglaselt. Tal pole kuhugi kiiret. Kõnnin mööda tänavat. Ma tean seda tänavat hästi. Jalutan siin tihti. Alati ühtepidi. Aga täna on teisiti. Jalutan teistpidi. Vastupidi tavalisele. Hoopis teises suunas. Nii on imelik. See tänav on hoopis erinev. Ma nagu ei tunneks seda tänavat äragi. Vaatan ringi ja näen tänavat hoopis teise nurga alt. Hakkab lausa veidi kõhe. See tänav tundub niipidi hoopis süngem. See ei meeldi mulle. Mõelda vaid, mis kõik võib olla hoopis teistsugune, kui vaadata seda ainult teise nurga alt. Kõige lihtsamad asjad. Nagu see sama tänav. Vihma hakkab tihedamalt sadama. On jälle üks selliseid hetki, kui ilma prillideta näeb paremini kui prillidega, sest klaasid on vihmast märjad. Aga ma ei tahagi näha. Kui siis ainult nii palju, et ma auku ei kukuks ja teaksin, kuhu lähen. Ma vaatan oma mõtetes ringi. Möödun ühest õunapuust. Selle alla on kukkunud ilusad küpsed õunad. Ma võiksin võtta ühe, aga ma ei taha. Ma tean, et need on head. Kunagi ma sõin neid. Kunagi kui ma olin pisike. Siis sai ju ikka raksus käidud. Ühest aiast leidsime väikese allika, kus saime õunad puhtaks pesta. See oli lõbus. Jõuan koju. Panen jalga kuivad püksid. Mõtlen veel oma jalutuskäigust. Istun ja joon sooja magusat teed. See on mee värvi.