Diagnoos: Vähemalt 2 päeva on peas kuulnud Saatuse tangot.
Selline tekst on Roki klubis ühel sildil. See on ... ma ei oska öelda. Lahe? Sügav? Ma ei leia sobivat sõna. Mul on sellest pilt ka, aga see on telefonis.
Pidev väsimus on peal. Näiteks täna: ärkasin üles ja ei tundnud ennast puhanuna vaid pigem tülpinuna. Ma ei olnud unine, aga väsinud. Käisime Sandriga korra Konsumis ja läksime ratastega trenni. Enne veel pumpasime sada aastat kokuka kummi, et ma saaks sellega sõita. Trenni jõudes olin juba täitsa surnud. Trenni lõpuks olin juba väga väsinud. Koju jõudnud, tundin veelgi suuremat väsimust. See oli muidugi juba selline unine väsimus. Aga ega ma puhata saanud. Pidin emmele ateljeesse ühe asjanduse ära viima. Niisiis läksin linna. Sealt saime autoga koju, aga ma ei saanud endiselt lõdvaks lasta. Pidin empsil juukseid lõikama ja siis veel värvima ka. Nüüd on selline vabam moment.
Käed värisevad. Närvid on läbi.
Kool on tõsiselt kopa ette visanud. Alguses mõtlesin küll, et nüüd ma pingutan, õpin, kirjutan ilusti, saan vene keelega hakkama. Aga ei. Praegugi mõtlen, et võiks ju. Aga kui asi käes on , siis lihtsalt ei jõua. Isegi koridori peal on teistele raske naeratada ja tšau öelda. Üldse ei jõua. Aga nii palju tahaks teha. Kool ei koti, aga kooli väliselt võiks lausa kuule minna. Trenn, arsis, koor, inimesed. Pluss tahaks minna sinna vanglaametniku eelkoolitusele. See tundub nii põnev. Enesekaitse, esmaabi, lasketiir. Vau. Ja see on tasuta. Ja see oleks esmaspäeval ja reedel. Siis mul ongi ju õhtud vabad. Jälle vähem aega, et mõelda koolile, elule, inimestele. Tegeleda enda keha ja meele arendamisega. Mulle sobib. Kogemused ju mööda külge maha ei jookse.
Tahaks midagi. Mingit muutust.
Ilus sinine mina:
No comments:
Post a Comment