Millimallikas

On möödunud kuid ja aastaid minu viimasest postitusest. Elu on nii palju muutunud. Tehnoloogia on arenenud. Maailm on hoopis teistsugune.
Tegelt ei. Kõik on endiselt vanaviisi. Igav ja mõttetu. Külm ja kõle. Kõht on ka tühi ning pea valutab. Kohutav!
Eks vahepeal on siin midagi juhtunud ka. Näiteks oli meil siin ju see Karlova superstaar, kus ma kohvikus sebisin. Muidugi jõudsin ma sinna poole pealt, sest käisin kahel esinemisel. Laupäeval käisin Tallinnas Nõmmel. Kurekellal oli esinemine Tallinna Ülikooli meeskooriga. Täitsa vahva oli. Esinesime ühes mega tillukeses ja nunnus kirikus. Pärast olime meestega õhtusöögil ja minglisime. Hästi vahva oli. Nii naljakas...lõpuks olin ma täiega meeste puntras. Annika ütles ka, et nad seal vaatasin, et olin viie mehe keskel ja siis tuli neid järjest juurde. Ta ütles, et lõpuks oli neid mingi 8. No vahva. Muidugi oli kahju see, et me suht vara ära tulime. Pärast küsisin Imbilt, et miks me ära tulime ja siis ta ütles, et noh teie seltskond seal ja rääkis ja suhtles, aga teistel oli igav ja mõttetu. Kurat, kas see on minu süü, et väiksed tatid ei oska inimestega suhelda või? See ajas veits närvi. Muidugi see ka, et bussijuht oli täielik psühhopaat. Hullem kui mina-ja see juba näitab midagi. Muidu olid need mehed/noormehed täitsa muhedad. Nad olid Facebooki ürituse teinud ja plakati ka. Seal oli kirjas, et 'Kured tulnud nüüd on kellad', mis oli kuidagi nii naljakas. See oli ka üks jutuaine õhtusöögil. Järgmine aasta pidid nemad Tartusse tulema. Vahva!
Ülehomme on jõulupidu ja ma ei tea, kes olla.
Võib olla teen endale anima silmad, et nagu meigiga multikategelaseks. Aga selga pole ikka midagi panna.
Kuradi jama!
Aga ok, tsau!