See on käes

Nüüd on see hetk käes. See, mida me kõik nii kaua oodanud oleme. See vaimustav hetk, kus kõik tuleb ringiga tagasi. Jah. Uskuge või mitte, aga ta on lõpuks jõudnud. Lõpuks on ta kohal! Siin, meiega. Hõissaa! Olgu õnnistatud see rõõmupäaev. Lipud lehvigu ja laual olgu piduroad. Kõik korraga! Hip-Hip-Hurraaa!!! Jah, tõesti, see on nii. See aeg on käes, kui kõik tuleb tagasi. Nüüd on see minuni jõudnud. Nüüd keerab see elu minu vastu. Nüüd on see aeg, kui asjad hakkavad veel rohkem allamäge minema Vaimustav. Eks ole. Minu arust ka.
Sitt.

Aitab.

Esietendus ei läinud nii hästi, kui oleks võinud. Viljandis läks see eest väga hästi.
Olen väsinud. Mitu mitu päeva magamata. Tahaks magada hästi palju ja hästi mõnusalt.
Vanaema ostis mulle jope. Ütles, et sünnipäevaks. Kui tüüpiline see on. Kuna on mu sünnipäev?
Sõin 5 šokolaadi muffinit.
Laual on kaks mädanemisäärel õuna.
Närtsinud lill on vaasis. Kollane.
Olen Kristjani ja Martiniga viimasel ajal väljas käinud. Imelik.
Tahaks tätoveeringut. Ja veel neete. Ja auke. Juuksed võiksid lahedad olla.
Täna oli nõme päev. Väga.
Uni on. Väga.
Homme on koolis aktus. Peaks midagi viisakat selga panema?
Tanel käis korra siin. Tal oli bass kaasas.
Sõin 3 kanapihvi ketšupiga.
Jõin õunamahla.
Mu laual on mini-Tanel oma bassiga. Bassil tulid keeled küljest.
Emme tõi mulle silmapliiatsi ja rohelise ripsmetuši. Mulle meeldib.
Tahan krõpsu ja vahukommi.
Nukker.
Deep.
KUS ON PEIDUS KÕIK AIAPÄKAPIKUD?
Aga härjapõlvlased?
Keda kotib?
KEDA KOTIB?
Ilmselt mitte kedagi. Miks peakski? Päriselt ka nagu. Keda kurat peaksid kottima mingid facking härjapõlvlased. Mõistus tule koju! Mis teil viga on, inimesed?! Ärgake!!! Neid pole olemas? Kas on üldse keegi, kes usub härjapõlvlastesse. Või aiapäkapikkudesse? Milleks? Milleks nad on? Milleks me oleme? Milleks üldse see kõik? Keda kotib? KEDA KURAT KOTIB?

M I N D !

MIND KOTIB!!!!! Tehke nüüd, mis tahate minuga. Tehke, mis tahate, sest mind kotib! Jah. Uskuge või mitte! Jaaaa!!!! Härjapõlvlased! Aiapäkapikud! Ükssarvikud! Ahjualused! Kratid! Fantoomid! Kükloobid! Hatifnatid! Viplalad! Teletupsud! Haldjad! Lohed! Nõiad! Sitapead! Värdjad! Idioodid!...

Tahaks magada.
Nii väga. Lihtsalt.
Lihtsalt.
Nii.
Väga.
Selgust! Andke selgust!
EI! Seda on liiga palju palutud. Sa nõuad liiga palju! Kelleks sa end õige pead?! Sina?! Sa oled tühi koht!!!! Sinu asi pole midagi paluda!
Ma ei palu midagi.
Ma ei tohi.
Liiga palju. Liiga palju!!! LIIGA PALJU!!!!!!! LIIIIGA!

Aitab.

Kõik.


Mis toimub? Sina ei saa aru. Tema ei saa aru. Nemad ei saa aru. Mina ei saa aru. Meie ei saa aru. Keegi ei saa. Segadus. Segaduse ja valu külvaja. Vaimustav.
Surev tunne.
Jah. Sul on õigus.
Sul on täiesti õigus. Ma saan sinust aru. Väga hästi. Ei pruugi tunduda nii, aga ma saan. Ma tean. See kõik on nii vale.
Ma olen selle ära teeninud.
Sügav pisaratemeri.

Aitab.

Hinga endast välja

Huvitav. Aeg on möödunud. Nii kohutava kiirusega. Tõesti. Aega nagu polekski olnud. Pidevalt on kiire. Pidevalt on vaja midagi teha. Pidevalt on vaja kuskile joosta.
Olen üsna palju asju endale ettevõtnud. Peale kooli on veel koor, Urg, kaks ansamblit ja ka ooper. Ooperi esietendus on 5. märts. Orkestriga on proov 4. märtsil. Hommikul ja õhtul. Rääkides esietendustest, siis Uru esikas on juba järgmine nädal. Järgmine teisipäev ehk 11. veebruar on Tartu Uues teatris etenduse "Viimane töötaja" esietendus. Olen veidi närvis. Või no, mis veidi, ikka päris palju. Nii kardan, et hakkan toppama ja et mul läheb sassi. Oehh. Eks vast läheb hästi.
Joyce on Eestis. Ta tuli laupäeval. Läheb ära homme. Nii tore on teda jälle näha.
Eile oli nii hea päev. Üle pika aja oli koolis okei olla. Pole ammu nii naernud. Pärast kooli tšillisime Stellaga. Käisime Crepis Maria juures, hiljem tuli ka Joyce sinna. Nii tore oli. Kahju, et ta ära läheb. Nüüd saab masendus jälle maad võtta. Juba sirutabki ta oma pikki kombitsaid üle minu. Nii keeruline.
Aga elu läheb edasi. Isegi kui tekib nö. vaimne seisak või emotsioonide auk, siis ega asjad nõuavad tegemist. Ei saa jätta vajalikku tegemata. Ikka peab jooksma proovist proovi. On lihtsalt nii.
Tegelikult on üsna halb. Ei oskagi seletada miks. Aga on. Pidev kurbus. Tahaks nutta. Tihti. Ilma otsese põhjusetta. Ilmselt ikka on põhjus. Lihtsalt kõik asjad kogunevad. Kuhjuvad üksteise otsa. Ja siis nad ei mahu enam ära. Nad tahavad välja, aga ma ei lase. Ja siis mingi hetk nad lihtsalt paiskuvad välja. Nii halb. Ma ei taha, et see oleks nii. Mida ma pean tegema, et mul ei oleks nii? Mida? Ma ei oska!
Ohh, mis siin ikka halada. Ega see vist midagi paremaks ei tee.
Ei. Ei, ma ei mõsta. Ma ei saa aru.
Las ta jääda.
Huuuuuuhhh - hinga endast välja...

?

Miks ma mõtlen surmast?