Huvitav. Aeg on möödunud. Nii kohutava kiirusega. Tõesti. Aega nagu polekski olnud. Pidevalt on kiire. Pidevalt on vaja midagi teha. Pidevalt on vaja kuskile joosta.
Olen üsna palju asju endale ettevõtnud. Peale kooli on veel koor, Urg, kaks ansamblit ja ka ooper. Ooperi esietendus on 5. märts. Orkestriga on proov 4. märtsil. Hommikul ja õhtul. Rääkides esietendustest, siis Uru esikas on juba järgmine nädal. Järgmine teisipäev ehk 11. veebruar on Tartu Uues teatris etenduse "Viimane töötaja" esietendus. Olen veidi närvis. Või no, mis veidi, ikka päris palju. Nii kardan, et hakkan toppama ja et mul läheb sassi. Oehh. Eks vast läheb hästi.
Joyce on Eestis. Ta tuli laupäeval. Läheb ära homme. Nii tore on teda jälle näha.
Eile oli nii hea päev. Üle pika aja oli koolis okei olla. Pole ammu nii naernud. Pärast kooli tšillisime Stellaga. Käisime Crepis Maria juures, hiljem tuli ka Joyce sinna. Nii tore oli. Kahju, et ta ära läheb. Nüüd saab masendus jälle maad võtta. Juba sirutabki ta oma pikki kombitsaid üle minu. Nii keeruline.
Aga elu läheb edasi. Isegi kui tekib nö. vaimne seisak või emotsioonide auk, siis ega asjad nõuavad tegemist. Ei saa jätta vajalikku tegemata. Ikka peab jooksma proovist proovi. On lihtsalt nii.
Tegelikult on üsna halb. Ei oskagi seletada miks. Aga on. Pidev kurbus. Tahaks nutta. Tihti. Ilma otsese põhjusetta. Ilmselt ikka on põhjus. Lihtsalt kõik asjad kogunevad. Kuhjuvad üksteise otsa. Ja siis nad ei mahu enam ära. Nad tahavad välja, aga ma ei lase. Ja siis mingi hetk nad lihtsalt paiskuvad välja. Nii halb. Ma ei taha, et see oleks nii. Mida ma pean tegema, et mul ei oleks nii? Mida? Ma ei oska!
Ohh, mis siin ikka halada. Ega see vist midagi paremaks ei tee.
Ei. Ei, ma ei mõsta. Ma ei saa aru.
Las ta jääda.
Huuuuuuhhh - hinga endast välja...
No comments:
Post a Comment