Ta on ilus

Minuga on juhtunud igasuguseid asju. Ma olen ennast leidnud erinevatest situatsioonidest. Olen viinud ennast erinevatele emotsionaalsetele tasanditele. Aga nii pole varem juhtunud. Vähemalt mitte nii süvitsi. See oli imelik. Ma olin nagu transis. Veidi hirmutav. Millest see tuleb? Ma vahel ei saa üldse aru, miks ma selliseid asju teen. Ma ei kontrolli seda. Ma oleks nagu marionet, kelle nööre tõmmatakse. Tunnen  end küll nii. Nii nagu mul poleks mingit võimu toimuvate asjade üle. Et ma ei liiguta ennast ise. Kõik need kohad, kus on vaja käia ja tegemised mida tõesti vaja teha, neid ei tee mina. Ma oleks nagu mingi robot. See on sisse kodeeritud. Mina olen nukk ja keegi teine liigutab mind. Viib mind kohtadesse. Paneb tegutsema. See on veidi hirmutav.
Leidsin ennast seismas suure peegli ees. Lihtsalt niisama. Vaatasin endale silma. Alguses lihtsalt niisama, nagu ikka, kontrollid, milline välja näed. Ja siis muutus midagi. Mingi vaim oleks nagu minusse tunginud. Pilk muutus. Tuimaks, võib öelda. Tõsiseks. Veidi kurvaks. Ma hakkasin rääkima. Endast. Iga lause algas sõnadega: "Ma näen...". Näiteks "Ma näen tüdrukut, neidu, pigem isegi noort naist. Ma näen lillasid juukseid. Ma näen rangluid." Ja nii edasi. Alguses lihtsalt tavalistest asjadest. Aga siis muutus asi sügavamaks. Ja ma ei kontrollinud seda, mis tuli mu suust välja. Keegi teine pani need sõnad mu huulile. "Ma näen silmi. Siniseid. Mustaks värvitud silmi. Veidi ülepakutud. Samas ilusad. Ma näen kurbust. Varjatud kurbust. Näen nähtamatuid pisaraid. Kurvad silmad. Aga nii head valetajad. Petlikud. Salapärased. Kui tahta. Kurvad valetavad silmad. Ma näen pisaraid. Need voolavad mööda põski alla, suhu. Need maitsevad soolaselt, samas mõrudalt. Ma näen kurbust. Ma näen tüdrukut, kes ei saa midagi aru. Kes ei tea, mida teha. Ma näen segaduses tüdrukut. Ta ei tea, mida tahta....Ma näen huuli. Salapäraseid huuli. Näen esile manatud naeratust. Näen suurt suud. Näen heledaid hambaid. Sirged. Tänu plaadi kandmisele. Näen tõsist ilmet. Kurba. Näen sügavale silma. Näen, et nägu moondub. Näen hirmu. Ta on ilus" Ja ma ei mõelnud üldse, mida ma räägin. Ma ei saa aru, kust see tuli. Mida see tähendas. Astusin paar sammu taha poole, varju. Ajasin iseendale hirmu nahka. Järsku hakkas külm. Nüüd umbes kümme minutit hiljem sellest kirjutades ei saa ma ikka aru, mis just juhtus. See ei tundu midagi erilist ja ilmselt väga kahtlane ja üldse ajuvaba. Aga midagi see oli. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada, mis minus oli.  Ma ei tea, miks ma seda siia kirjutan. See on väga imelik. Aga ma pidin selle välja laskma. Olen nii segaduses.
Mida teha?