Olen lootu

Mul ei ole lugu. Ma pean reedel mingi loo rääkima. Lihtsalt niisama mingi suvalise loo. Meil on Uru luuleraamatu esitlus Tallinnas Grafica Povera raames. Meie lavastus on selline, et neljakesi, kes me lähme istume laval ja sööme. Ja siis räägivad kõik järjest enda väljaavalitud loo. Loevad enda ühe luuletuse ka. Midagi sellist. Aga mul ei ole lugu. Mul ei ole midagi rääkida. Mul on nii sündmustetu elu. Räägin sellest, kuidas ma hommikul võileiba tegin? Aaaa, õigus, ma ei tee hommikuti võileibu. Räägin sellest, et mul ei ole millestki rääkida. Oeh. Keeruline. Olen lootu. Mis küll teha?

Tahaks rikas olla. Rikkam kui praegu.

Mu pea valutab.

Väsinud

Käisin üle pika aja maal. Seal oli ilus. Kõik oli nii roheline ja elav. Tegin veidi tööd ja siis õhtul sai sauna. Mõnus oli. Saun ja õlu ja grillitud vahukommid. Tõesti vahva. Pärast mängisin kitarri ja laulsin. Tore oli. Ainult sääsed hakkasid kiusama. Päeval oli nii palav. Lõõmavalt palav.
Ei tea, mida tänase õhtuga peale hakata. Lähen võibolla Triinaga mänguväljakule. Aga olen väsinud. Aga peaks ikka minema. Pea valutab.
Väsimus on. Igatsus on. Oeh.
 Ma ei tea

Pean minema

Kohutavalt palav ilm on. Ja neid tuleb veel. Õhk liigub vaevu. Väike poiss sõidab tänaval tõukerattaga. Ma ei suuda keskenduda. Liiga palav on. Tahan midagi teha. Ujuda. Olla kuskil. Appi. Tõsiselt! Miks kedagi ei ole? Suvi. mis saab? Kas saab? Kus saab? Miks? Ma ei saa enam midagi aru. Olen segaduses. Mis jura ma ajan? Oh issand jumal. Ole vait, Merlin!
Ma pean minema dušši alla...

Jumala aupaistes sügavad kaevud

Hämmastav. Kirjutamata eluseadused. Neid on lõputult. Kõik teame. No näiteks kõik Murphy seadused. Midagi taolist. Ja no näiteks see:
Elad oma tavalist elu. Kõik läheb normaalselt. Siis läheb veidi paremini. Wow, lahe. Läheb veel paremini. Elu on okei, tore. Kõik on hästi, enam-vähem. Oled isegi äkki õnnelik. Võibolla. Mingitel hetkedel. Igatahes läheb hästi. Aga vot siis, ahahahhaa, jõuab kätte loo tipp-punkt, kust alates hakkab asi jälle teist rada minema. Kõik hakkab järjest langema. Järjest halvemini. Sitemini. Vahel jupp-jupp haaval. Vahel  krahdi kõik korraga. No hetkel siis kõik korraga. Ja siis ongi kõik järsku sitasti ja perses. Jeee. Eluseadused!!! Woohoo, kes neid ei armastaks!?! Nagu nad ütlevad: ei ole halba ilma heata ja vastupidi. Ja eluseadus on siis ka selline, et kui midagi läheb hästi, siis midagi läheb varsti halvasti ka. Muidugi peaks see ka vastupidi toimima, et kui kõik läheb nüüd sitasti, siis varsti peaks jälle midagi hästi minema. Aga no sellele ei saa ju lootma jääda. Istun siin augus ja kõik on perses ja siis järsku tuleb mingi jumala aupaiste ja kõik on hästi? Haha. Vaimustav. Aga äkki see töötab vastupidi ka. Vahet ju tegeltenam ei ole. Niiet samas võib loota kah. Aaggghh. Nojah. Aga ma kurat ei saa aru, miks just nüüd? Miks kõik korraga?
*Roppsõna*

Aitäh!

Järgmine tõestus sellest, kui halb, külm, õel, tige ja kuri inimene ma olen. Suur tänu. Täna tuleb mul küll suurepärane uni. Armastan teid ka!

Algused

Aeg läheb tõesti kiiresti. Vahel võiks kiireminigi minna. Tahaks, et see lõpetamise jant oleks juba läbi. Tahan juba teada, kas ma sain hakkama. Kardan. Muretsen.
Samas ei taha ka, et see läbi saaks. Siis tuleb jälle otsustada. Mida? Kuhu? Ühe lõpp on teise algus. Ma kardan alguseid. Mulle ei meeldi algused. Mulle ei meeldi lõpud. Mulle meeldib olla keskel. Kindlalt. Turvaliselt. Olen hale. Kartlik. Mul pole julgust. Alustada. Kardan alustada midagi uut. Peaaegu, et ükskõik, mis valdkonnas. Pealiskaudselt, jah, okei. Sügavamalt....ei aitäh. Kardan. Ei oska. Tahan olla kohe keskel. Kindlalt. Turvaliselt. Ilma alguste ja lõppudeta. Miks ei saa nii olla? Aidake mind keegi! Päästke!

Sobib?

Mu tee on jälle mee värvi.

Olen väsinud, aga õnnelik.

Peaksin olema.

Arvan, et olen. 

Loodan.

Istun siin,

Lihtsalt niisama.

Mitte mingisuguse põhjuseta.

Alati ei peagi põhjust olema.

Noorus naerab ka põhjuseta.

Ometigi otsin alati põhjuseid.

Selgitusi.

Miks?

Selgus.

Ülehinnatud?

Nagu muud paljud asjad.

Loomulik kaos. 

Ahvatlev.

Mulle meeldib.

Piiritletud segadus. 

Kontrollitud kaos. 

Kõndisin üksi pimedatel tänavatel.

Must, nagu öö ise. 

Läksin sinna suunas,

Kuhu suunas oli minna. 

Teadmatusse.

Pimedusse.

Defineerida tähendab piirata.

Piirata mõtteid.

Tundeid.

Ma ei saa enda omadest aru.

Äkki see ongi hea?

Ma ei piira.

Just teadmatus on see,

Mis meid võlub.

Hea, aga raske ja keeruline.

Vahel valus ja ängistav. 

Salapärane.

Ahvatlevalt õrritav.

Õrritavalt ahvatlev.

Ma ei tea.

Ma ei piira.

Ma ei ütle.

Ma ei defineeri.

Aga see on.

Armstan sind.

Omamoodi. 

Arusaamatult.

Sõnadeta.

Silmades. 

Kas see on halb?

Võibolla valus.

Keeruline.

Tahan mõista.

Ürgne soov defineerida.

Leida põhjuseid.

Selgust.

Aga ei.

Tegelikult pole vaja. 

Tuleb leppida.

Võtta omaks. 

Minna vooluga kaasa. 

Nii on hea.

Mul on hea. 

Sul on hea?

Meil.

On hea?

Armastan sind.

Loomulikus kaoses. 

Teadmatuses.

Defineerimata. 

Omamoodi. 

Sobib?