Olen väsinud, aga õnnelik.
Peaksin olema.
Arvan, et olen.
Loodan.
Istun siin,
Lihtsalt niisama.
Mitte mingisuguse põhjuseta.
Alati ei peagi põhjust olema.
Noorus naerab ka põhjuseta.
Ometigi otsin alati põhjuseid.
Selgitusi.
Miks?
Selgus.
Ülehinnatud?
Nagu muud paljud asjad.
Loomulik kaos.
Ahvatlev.
Mulle meeldib.
Piiritletud segadus.
Kontrollitud kaos.
Kõndisin üksi pimedatel tänavatel.
Must, nagu öö ise.
Läksin sinna suunas,
Kuhu suunas oli minna.
Teadmatusse.
Pimedusse.
Defineerida tähendab piirata.
Piirata mõtteid.
Tundeid.
Ma ei saa enda omadest aru.
Äkki see ongi hea?
Ma ei piira.
Just teadmatus on see,
Mis meid võlub.
Hea, aga raske ja keeruline.
Vahel valus ja ängistav.
Salapärane.
Ahvatlevalt õrritav.
Õrritavalt ahvatlev.
Ma ei tea.
Ma ei piira.
Ma ei ütle.
Ma ei defineeri.
Aga see on.
Armstan sind.
Omamoodi.
Arusaamatult.
Sõnadeta.
Silmades.
Kas see on halb?
Võibolla valus.
Keeruline.
Tahan mõista.
Ürgne soov defineerida.
Leida põhjuseid.
Selgust.
Aga ei.
Tegelikult pole vaja.
Tuleb leppida.
Võtta omaks.
Minna vooluga kaasa.
Nii on hea.
Mul on hea.
Sul on hea?
Meil.
On hea?
Armastan sind.
Loomulikus kaoses.
Teadmatuses.
Defineerimata.
Omamoodi.
Sobib?
No comments:
Post a Comment