Mäletad, kui meie vahel elas vaal?
Ta oli nii sinine ja suur.
Temast sai meie hukatus.
Nagu meie noorusestki.
Noorus on hukatus.
Ma olin emotsioonidest nii tiine.
Meil oli ajuvaba pääse.
Olid ajad...
Ja siis sai erand reegliks.
Nüüd on ainult emaka meetmed.
Ma ei puutu plakateid ega osta uusi autosid.
Tundub nagu olen alla andnud.
Üks päev mõtlesin, et sureks ära...
aga kedagi polnud kodus.
Tänapäeval võib kõik üle elada,
aga mitte surma.
Joon vaid halba...see teeb mind paremaks.
Peeglist vaatavad vastu tühjad silmad
ja laiali valgunud meik.
Mases mõrd.
Kord olime jahimehed, nüüd aga ohvrid.
Kogu elu on ainult üks näitemäng.
Vaeslaps mängib printsessi.
Lõputu inimeste kakofoonia.
Me mõtleme kastist välja poole, aga lõpuks
jõuame sinna samasse kasti ikka tagasi.
Kui me ükskord sureme niikuinii, kas on siis üldse mõtet elada?
Kui me niikuinii ei pinguta, et meil hea oleks?
Etendus jätkub.
Teeme head nägu.
Kaugelt petab ära.
Aga võibolla neil on päriselt hea.
Võibolla on minul pärisel hea
Võibolla mulle meeldibki nii...
Tahtsin pisikesest peale näitlejaks saada.
Mu unistus täitus minule märkamata.
