Mu pea on täis mõtteid. Täis laule ja luuletusi. Täis tundeid ja unistusi. Täis sõnu ja lauseid. Täis asju, mida tahaksin teistele öelda, aga kunagi ei ütle. Täis laule, mida tahaksin laulda, aga kunagi ei laula. Täis tundeid, millest ise aru ei saa. Nad keerlevad ja keerlevad. Ei lase mul olla rahulikult. Ma ei oska nendega midagi peale hakata. Vahel ununevad veidiks, kuid siis jälle tulevad tuhinal tagasi. Keeristormina. Ja siis ei ole nendest pääsu. Loon erinevaid stsenaariume ja reaalsusi, mis kunagi ei juhtu ja mida olemas pole. Räägin iseendaga teiste häälel. Proovin end reaalsusesse raputada, mis õnnestubki korraks, kuid siis vajun uuesti unustusse. Õrritan end. Annan lootusetuid lootusi. Toidan seda olematust, mis kunagi olema ei saa. Naerdes ja nuttes samal ajal. Iseenda üle.
No comments:
Post a Comment