Täna on kergelt öeldes olnud sitt päev. Ja seda ikka väga kergelt öeldes. Paps on veits ära keerand. Või olen mina. No seda kindlasti, aga ühesõnaga papsiga viimasel ajal enam üldse läbi ei saa ja ei suhtle ka eriti. Sest no ma olen ju endiselt mingi mõttetu piff ja tühjade sõnade tuulde loopija. Sandriga tülitsesime veits. No see pole mingi uus uudis, et oma vendadega kakeldakse, aga no igapäev vist lahtisekäega pikku nägu ei saa. Keel jäi ka hammaste vahele. Ja no uksega sain ka pihta. Päris valus oli. Igati pidi.
Käisime poes. Olin koormaeesel.
Mängisin kitarri ja laulsin.
Pea hakkas just valutama. Peaks rohtu võtma.... võetud. Äkki hakkab varsti parem.
Triina muutub igapäevaga järjest rohkem tüütavamaks ja sõnakuulmatumaks. Ma ei taha, et temast saaks mingi bitch, kuigi ma tean, et ta teeb paljusi asju minu järgi, aga ma ei ole selline, ja ma ka tean, et ta teeb seda kõike võimendatult. Ta ei kuula üldse sõna ja kakleb ja vaidleb. See on üsna kohutav ja käib närvidele. Vahel on ta väike tupsu ka, aga enamus aega on ikka selline paharett.
Kuidagi üksik tunne on.
Tahaks mingit põnevust. Tahaks midagigi teha. Peaks homme linna minema. Ai, ma vist ei saa, pean Triinat vaatama. No tore.
Palun öelge mulle, kust saaks erk sinist või lillat juuksevärvi.
Pea valutab.
Endiselt.
Ülehomme on sünnipäev. Ma nii ootasin seda, aga ma enam ei tea. No vanemaks saada on ikka ju nooruses tore eksole. Saab öelda, et jou, ma olen 17. Milline põnevus. Mingeid suurepäraseid kingitusi oodata ei ole. Ega ma ei teakski, mida nii õudsalt tahta. Vanaemalt ja vanaisalt sain 20 euri. Olen rikas. Võisiis mitte.
Ma ei tea, mida edasi teha. Nagu mitte praegu vaid üleüldse.
Kõik.
No comments:
Post a Comment