Istun siin ja mõtlen selle peale. Mu veendumus järjest süveneb. Ega ma ei ütle, et mina ei ole. Olen küll ja lausa vägagi. Kuidas küll parandada. Nii ennast, kui teisi. Harida end, muuta oma käitumist ja kombeid. Raske. Ja ega see ei olegi võimalik. Üksikisiku puhul võib olla tõesti, aga terve kogukonna..hmm. Ei. Et sünniks uus tervem kogukond. Aga et oleks uus rahvastik tuleb praegusest lahti saada. Kuidas seda teha? Sõda. Jah, sõda. Tundub jube ja hirmus, aga mõelge, mis pärast seda oleks. Võib olla kohutavad muutused. Riigipiiride kohalt ja valitsused jne. Aga äkki muutub asi hoopis paremaks. Inimesed hakkaksid jälle väärtustama seda, mida peab. Kõik ehmuksid ära. Võrdlust võib tuua näiteks õunapuuga. Oli vist. Et, kui puu enam ei kanna hästi, tuleks seda ehmatada. Lüüa nael tüvesse. See annab rauda ja sammuti ehmatab. Tulemusena võib puu hakata uuesti korralikult vilja kandma. Vist oli midagi sellist. Igatahes. Teeme sellise koonduslaagri, kuhu kogume kokku kõik need kõige hullemad. Ma juba tean mõnda, kelle ma sinna saadaksin. Ma ei saa aru, kuidas on inimkond nii kaugele jõudnud. Ma lihtsalt ei saa aru. Kuidas need väärtused nii paigast ära läksid. Kuhu kadusid kombed ja austus? Mis ajast kaheteistaastased näevad välja nagu sõna otseses mõttes litsid? Vabandust väljenduse pärast, aga mõte jääb samaks. Miks? See ei ole hea. Palun kasvatage oma lapsi õigesti! Armasage üksteist! See, et mina seda ei suuda ja ei oska, ei tähenda, et teie seda tegema ei peaks. Ma olen nõus end ohverdama. Kandke kõik viha, kurjus, õelus, kurbus, äng ja depressioon minusse üle. Ma hoian seda endas või lõpen koos sellega. Endast mul on suva. Siis on teil hea. Peaasi, et teil oleks hea. Olge terved inimesed. Armastage ja hoolige. Austage. Minu pärast. No hetkel on minust kõigil suva, aga siis, kui olen kogu teie elu saastava olluse enda kaela võtnud ja teid päästnud, siis. Et minu ohverdus ei oleks ilma asjata. Just mina võiksin olla see, kes kannab seda, sest mina ei saaks ise hakkama sellega, mida ma teilt palun. Äkki teie saate. Seda raskust peaks kandma üks inimene. Mina. Mul oleks ääretult raske ja piinarikas, aga mul oleks hea vaadata, kuidas te elate õiget ja head elu. See korvaks kõik. Nii eneseohverduslik. Uskumatu. Mina. Samas tegelikult ma olen ka. Teistele nähtamatult. Teatud asjades kindlasti mitte, kui siiski. Ma tahan, et teistel oleks hea. Ma tahan teha nii, et teistel oleks hea. Jah.
Midagi põnevat. Mõnus meloodia. Mõnusad sõnad.
No comments:
Post a Comment