Istun maal, köögis. Või noh niivõrd kuivõrd see köök on. Siiski vist mitte päris. Tegime mahla. Korjasin terve aia õunapuud tühjaks. Neid ei olnud vähe. Käed on kirjuks kriibitud ja peopesad on rakkus. Magasin kaks tundi. Üks järjekordne hommik selja taga. Kuid siiski on iga kord midagi erinevat. Sammuti ka see kord. Kuid see pole tegelikult teile üldse oluline. Siiski, ma endiselt ei mõista. See ei ole ju võimalik. Selliseid asju ei juhtu. Te ei saa aru, millest ma räägin. Aga polegi vaja. Mõtlesin, et lähen lõkke ja kiigu juurde lavale ja mängin kitarri natuke. Ilmselt ka laulan, sest ma ei oska kitarri niisama mängida. Vaid paari lugu. Et siis tegelikult lähen ma laulma ja saadan ennast kitarril. Nii tundub õigem. Pole ammu kitarri mänginud. Viimati vist nädal tagasi. Jah. Oligi nii. Eelmine laupäev. Siiski öö. Teenisime veits raha. Saime vist mingi 25 eurot 20 minutiga. Läks hästi. Eile olin Karli ja Taneli sünnipäeval. Huvitav oli. Pärast liikusime linna. Ka seal nägin mõnda huvitavat inimest. Niivõrd kuivõrd huvitavat. Enamus aega Zavoodis. Põnev. Kuidas omada kontrolli? See on vaimustav küsimus. Kus on lahendused? Ka see on väga hea küsimus. Öeldakse, et lahendus tuleb alati, kas siis varem või hiljem. Aga kuna see siis ikkagi kätte jõuab. Nüüd on juba varem möödas. Hiljem on ka möödas. Mis siis nüüd juhtub. Selle kohta ei räägita midagi. Lahendust ei ole või siis ei taha me seda endale tunnistada. Ma tahan magada. Aga ei saa. Õhtul sauna. Mõnus. Triina lärmab. Ma tahan olla üksi vaikuses. Praegu on selline tuju. Emotsioonitu. Väsinud. Morn. Melanhoolne. Tõsine. Alla andnud. Alistunud. Täielikult.
- Ajades taga kahte jänest, ei saa sa kätte kumbagi.
Ilmselt nii ongi.
No comments:
Post a Comment