Tee põhjani

Kui mõtled, et asjad hakkavad just korda minema, siis oled sa kuskil väga valesti läinud. Asjad ei lähe korda. See on asjade omapära. Ja isegi, kui tundub, et asjad on nüüd korras, siis sa eksid rängalt. Probleem on varjustaadiumis ja temale sobival hetkel ta ilmutab end. See on üsna keeruline, kuid ka huvitav teema. Asi, mida saab enam-vähem ette ennustada, kuid võib ka kõvasti mööda panna. Kui jõuab kätte see aeg, kui see mingi probleem avastab, et ta võiks end näidata, siis hakkab asi peale. Kõik on ilgelt halb. Lahendusi ei leia. Tunned end abituna. Langed veelgi sügavamale. Võib juhtuda, et oled selles masendavas staadiumis mõnda aega. Siis mingi hetk võivad hakata asjad liikuma paremuse suunas. Ilmuvad mingid lahendused. Kuid ärge laske end petta. See on soovunelm, kujutelm, unistus, illusioon. Oled peaaegu, et jälle õnnelik. Kuid tegelikult läks probleem jälle varjustaadiumi. Kogudes endasse juurde veel masendavat materjali. Ja siis hakkab ring algusest peale. Lumepall hakkab veerema. Mingit aega oled selles 'peaaegu korras' staadiumis, mis on tegelikult petlik, ja siis hakkad jälle langema. Kuid asjal on veel üks aspekt - iga kukkumine on järjest hullem. Augus olemine on järjest pikem. Kujutatud lahendused on järjest kaugemal. Ja nii me jõuamegi sellesse staadiumi, mida kutsutakse depressiooniks. Kas pole mitte põnev?  Minu meelest nii huvitav.