Tuesday, December 17, 2013

Flegmaatiline või morbiidne

Toas on jahe. Panen puhuri tööle. See hakkab puhuma kuuma ja kuiva õhku. Varsti on raske hingata, sest kuiv õhk on nina seest täiesti ära kuivatanud. Kuiv. Kuiv. Kuiv. Õues on märg. Vähene pettelumi on ära sulanud. Kõik on porine ja pruun. Ja märg. Sain vanaemalt nelinurkseid teeküünlaid. Viis tükki. Ma polnud selliseid varem näinud. Avastasin, et mu lunchboxis on tänasest alles jäänud võileivad. Ma ei taha neid. Isu ei ole. Joon lihtsalt vett. Silmad on väsinud. Tegin ettekandeid. Lõpuks sain valmis. Bioloogias mürareostusest ja eesti keeles vabal teemal. Valisin teemaks riietumisstiilid. Tegelikult lihtsalt stiilid. Räägin kuuest ekstreemsemast stiilist. Ikka ja jälle mõtlen, et mis stiili küll mina olen. Määratlematu. Ei tea, mille homme päkapikud toovad? See võiks olla midagi eriti head. Mu suur tumesinine küünal saab peagi otsa. Kahju. See annab palju valgust. Tuba on hämar. Mitmed lambid on katki. See kuivus on nüüd käes. Tilgutasin küünla leegi kõrvale vedela vaha sisse näpuotsaga veetilga. See oli seal natuke aega ja siis kadus. Aurus. Lihtsalt niisama. Ma pole ammu viiulit mänginud. Neljapäeval on koolis pidu. Ma ei tea, mida selga panna. Kooli puhvetis müüakse väikeseid tik-taki taolisi komme. Need maitsevad nagu seep. Miks nii öeldakse? Kas siis igaüks on kunagi seepi maitsnud? Ma ei usu. Äkki on seep hoopis teise maitsega. Äkki on seep maitsev. Vähetõenäoline, aga kui proovinud ei ole, siis ei saa ju kindel olla. Mu jõulukaktus on peaaegu lõpetanud oma õitsemise. Alles on vaid üks ilus roosa õis. Teised on kuivanud. Ja jõulud pole veel käeski. Kui see viimane õis ka kuivab, siis on jõulud läbi. Jõulud on läbi kümne päeva pärast. Kalendri järgi. Kas see õis peab nii kaua vastu? Ei. Kindlasti mitte. Olen väsinud. Mitte just ilmtingimata füüsiliselt. Ma mõtlesin, et sa tahtsid midagi rääkida. Lootsin. Aga, mis seal enam. Tahaksin osata hästi kitarri mängida. Ka viiulit. Ja klaverit. Oskused. Nii vaimustavad asjad. Aga mul ei ole püsivust. Olen kärsitu. Ei jõua oodata. Samas teatud olukordades olen ma väga kannatlik. Huvitav. Imelik. Soovin paremat enesedistsipliini.  Tahtsin mujalegi kirjutada, aga ma ei jõua. Uni tikub peale. Mul on halb nahk. Mul on palju arme. Väikeseid. Mitte eriti märgatavaid. Vaid paar on sellist, mida märkab. Näiteks mu vasakul põlvel on üsna suur arm. Mitte väga, aga ikkagi. Parema jala sääreluu peal on ubes viie sentimeetri pikkune arm. Võibolla isegi veidi lühem. Umbes pool sentimeetrit lai. Võibolla isegi veidi peenem. Õlgadel on palju väikeseid ümmargusi armikesi. Teadagi millest. Üks noormees küsis kunagi mu käest, et kas need on põletusarmid. Ma ütlesin, et ei. Siis on veel piklikud armid mu parema käe seljal. Mingi loom oleks nagu küünistanud. Mingi loom küünistaski. Küsitakse, kas see oli kass. Ma vastan, et ei. Ka mu vasakul küünarnukil on arm ja ka mu lõua otsas, aga need on vähemärgatavad. Ja mu mõlemal pöidlal on arm. Üks mu lemmik arm on pikki mu parema käe veeni. See on umbes kaks sentimeetrit pikk ja kaks millimeetrit lai. Ei, ma ei lõikunud ennast. See oli tegelikult väike õnnetus. Sealt ei tulnud üldse verd. Mis on veidi naljakas. Armid on huvitavad asjad. Meenutused. Mingil määral. Hommikul peaks pead pesema. Uni tikub ligi. Mujale ma ei jõua kirjutada. Kuigi ma tahtsin. Mul oli täna roheline lainer. On praegugi. Ma ei võta kunagi enne magama minekut meiki maha. Halb komme. Tahaks šokolaadi fondüüd. Vahukommidega. Ma pole ammu vahukomme söönud. Kas mul on palju trükivigu? Pole ammu midagi suurt joonistanud. Või maalinud. Mu aknal on põder. See põleb kollaselt. Jõulune. See annab läbi oranži ruloo sooja ja mahedat valgust tuppa. Mu parema saapa lukk jääb vahel mu mantli serva külge kinni. Tagumise. See kirjaklamber. Mul on pikk mantel. Saapad ei ole pikad. Õigem oleks öelda kõrged. Öelda. Ütelda. Mu toas on lilla õhupall. Peaksin magama. Ilmselt teengi seda varsti. Üsna pea. Kohe. Nüüd. ...

No comments:

Post a Comment