Urmas Alender

Kord

Loon korda paberites,
aga südames on k a o s.


Urmas Alender
1979

Haiku 2

*

Vaikus, keegi ei
ütle midagi, sest et...
ma ei armasta.


2013

Once upon a December

On the wind, 'cross the sea, sing this song and remember.

Soon you'll be home with me, once upon a December.

Dancing bears, painted wings

Things I almost remember

And a song someone sings

Once upon a December

Someone holds me safe and warm

Horses prance through a silver storm

Figures dancing gracefully

Across my memory

Far away, long ago

Glowing dim as an ember

Things my heart used to know

Things it yearns to remember

And a song someone sings

Once upon a December

See on nii ilus ja võimas. Ma ei tahtnud laulu ja orkestri versiooni panna, see klaver meeldib mulle lihtsalt nii väga. Selline emotsioon.

Mina saan endaga hakkama. Teised ei saa minuga hakkama.

Kümnes? Üheteistkümnes? Kaheteistkümnes?
Lugemine läks sassi.

Tahan kõike, samas mitte midagi.

Unustamiseks

Üheksas

Suitsupäevik

Kaheksas

Ma vist ei peaks neid enam lugema

Seitsmes

Kuues

Viies

Neljas

Haiku

Ei

Varjamis maskid
katmas mu igat nägu.
Näed sa midagi?


2013

Kolmas

Kust poolt tuleb õnn?

Seisan hämaras õhtus kolme tee ristil. Ootan. Vaatan ühele poole. Vaatan teisele poole. Vaatan ka kolmandale poole. Vaatan üle põllu. Vaatan puude vahelt metsa. Vaatan eemal säravaid linna tulesid. Vaatan üleval taevas vilkuvaid tähti. Vaatan peenikest kuusirpi. Noorkuu. Kuulan vaikselt vihisevat tuult. Kuulan metsa loomi. Kuulan kaugel mürisevat rongi. Kuulan oma südamelööke. Kuulan oma hingamist. Ootan. Ootan. Vaatan. Kuulan. Ootan. Otsin.
Kust poolt tuleb tõde?

Nädala jooksul juba teine joint. Kas ma peaksin muretsema?

Tegin lokke.

Ma ei oska postitustele pealkirju panna.

Istun ja loen oma luulekogu. Olen teda aegajalt ikka kätte võtnud ja läbi sirvinud mõeldes, et ohh, need ajad on kaugel. Enam ma nii ei tunne. Kuidas mul küll nii oli? jne. Nüüd loen ja paljud luuletused sobivad minu praeguse olekuga väga hästi. Liigagi

Kust saab alguse päike sinu südames?

Mulle ei maitse see hiir. Ma ei taha seda.
Mängin veel natuke.

Kuidas panna kurbust sõnadesse?

Magus

Keerasin endale joindi. Vanilli tubakast. See lõhnab hästi. Ma ei mäleta, kuna ma viimati endale jointi keerasin, veel vähem kuna seda suitsetasin. Lihtsalt suitsu olen teinud aeg ajalt, koos alkoholiga. Ja ka siis, kui keegi teine on suitsetanud. Aga kuna ma viimati olin sellises olekus nagu ma praegu olen. Tegelikult selle saab välja otsida. Ma arvan, et kirjutasin ühe postituse siis. Olek on mõtlik, rahulik, nagu vati sees. Täpselt selline, et õues pimedas vaadata tühja tänavat, mööduvaid inimesi, pilve tagant piiluvaid tähti, tõmmata vanilli tubakat ja puhuda suitsu külma öhe. Ma pole seda veel teinud. Lihtsalt keerasin selle endale valmis, et kui ma otsustan seda teha, oleks ta mul olemas. Mulle ei meeldi suitsetamine, aga mulle meeldib see protsess. Iseenda hetk. Mulle meeldib puhuda suitsu taeva poole. Ja mulle meeldib see lõhn. Maitsetubaka lõhn. Magus.

Nutan ja naeran korraga, enda üle, jälle

Ohver on nurka surutud. Kass sai hiire kätte. Nüüd limpsib huuli ja mängib oma saagiga.

Sa saad haiget

Sa ei saa olla sõber kiskjaga, kelle ainus eesmärk on pidada jahti ja ohver maha murda.

Palun palun palun

http://www.hooandja.ee/projekt/tartu-kasikellade-ansambel-kontsertreisile-purenee-poolsaarele#tab-3-tab

Inf

Mõtlesin, et teen väikese info värskenduse. Lihtsalt, et mõni, keda huvitab teaks või kui ma ise kunagi mõtlen, et kuna, mis juhtus, siis on siin kirjas. vms.

Olen laupäeva öösel Amsterdamis viimast korda tööl...vist. Ilmselt (suht kindlalt) tulen sealt ära. See on kuidagi nagu ennast ammendanud. Kogu see omanike vahetus ja inimeste puudus ja omavaheline suhtlus ja üldse asjade ajamine on kuidagi puudulik. Pluss seal ei käi üldse rahvast eriti. Mis ma seal ikka tühja passin. Raha küll jookseb, aga seesmiselt suren ju. Veidi kahju on ka. Mulle meeldib baaritöö ja meil ühe uue neiuga sujus koos töötamine täitsa hästi. 

Asun hoopis tööle ühes uues take away kohvikus. Selle nimi on Ralf Cafe ja see asub LHV maja esimesel korrusel, kohe peaukse kõrval. Väga mõnus ja hubane pisike kohvikuke, kust saab salateid ja wrappe ja muffinit ja müslit ja saiakest ja smuutit ja kohvi ja mida kõike veel. Tundub väga paljutõotav...veel. Tulge siis külla.

Endiselt olen ka treener ja koristusspetsialist kruuside pesemises. 3 on kohtuseadus. 

Minu pikaajaline unistus sai lõpuks teoks. Eelmine suvi mõtlesin täpselt välja, et mida ja kuhu ja nüüd tegin siis lõpuks ära. Kaks pisikest tätoveeringut. Ei ütle, mida ja kuhu. Kui tahad teada, siis tule ja vaata. :P

Sügis

Sügis
Uued tuuled puhuvad, aga mina olen ikka sama.

Käega katsutav Päikese puudutus

Suvi tuleb. Tahaks päevitama minna. Mitte et mulle meeldiks kuskil lihtsalt tühja lamada, aga mulle meeldiks saada päikese poolt jumestatud.
Erinevalt eelmistest suvedest on mul see kord pärisel ka töö olemas. See suvi jääb klassikaline "Peaks suveks töö otsima" jutt ära. Sain suureks inimeseks. Peaaegu.
Ma tahaks suvel nii palju teha. Ma ei tea täpselt mida, aga tahan. Kuskile trippida. Toredate inimestega mälestusi luua. Nautida elu. Leida uusi huvitavaid inimesi. Teha pahandusi...paha Merlin.

Elan...veel

See on selline pinge...

Mäletad, kui meie vahel elas vaal? 

Ta oli nii sinine ja suur.

Temast sai meie hukatus.

Nagu meie noorusestki. 

Noorus on hukatus. 

Ma olin emotsioonidest nii tiine.

Meil oli ajuvaba pääse. 

Olid ajad...

Ja siis sai erand reegliks. 

Nüüd on ainult emaka meetmed. 

Ma ei puutu plakateid ega osta uusi autosid.

Tundub nagu olen alla andnud. 

Üks päev mõtlesin, et sureks ära...

aga kedagi polnud kodus. 

Tänapäeval võib kõik üle elada,

aga mitte surma. 

Joon vaid halba...see teeb mind paremaks. 

Peeglist vaatavad vastu tühjad silmad

ja laiali valgunud meik.

Mases mõrd. 

Kord olime jahimehed, nüüd aga ohvrid. 

Kogu elu on ainult üks näitemäng. 

Vaeslaps mängib printsessi. 

Lõputu inimeste kakofoonia. 

Me mõtleme kastist välja poole, aga lõpuks

jõuame sinna samasse kasti ikka tagasi.

Kui me ükskord sureme niikuinii, kas on siis üldse mõtet elada?

Kui me niikuinii ei pinguta, et meil hea oleks?

Etendus jätkub. 

Teeme head nägu. 

Kaugelt petab ära. 

Aga võibolla neil on päriselt hea.

Võibolla on minul pärisel hea

Võibolla mulle meeldibki nii...

Tahtsin pisikesest peale näitlejaks saada. 

Mu unistus täitus minule märkamata. 

Nii halenaljakas ja südant lõhestavalt kurb

Mu pea on täis mõtteid. Täis laule ja luuletusi. Täis tundeid ja unistusi. Täis sõnu ja lauseid. Täis asju, mida tahaksin teistele öelda, aga kunagi ei ütle. Täis laule, mida tahaksin laulda, aga kunagi ei laula. Täis tundeid, millest ise aru ei saa. Nad keerlevad ja keerlevad. Ei lase mul olla rahulikult.  Ma ei oska nendega midagi peale hakata. Vahel ununevad veidiks, kuid siis jälle tulevad tuhinal tagasi. Keeristormina. Ja siis ei ole nendest pääsu. Loon erinevaid stsenaariume ja reaalsusi, mis kunagi ei juhtu ja mida olemas pole. Räägin iseendaga teiste häälel. Proovin end reaalsusesse raputada, mis õnnestubki korraks, kuid siis vajun uuesti unustusse. Õrritan end. Annan lootusetuid lootusi. Toidan seda olematust, mis kunagi olema ei saa. Naerdes ja nuttes samal ajal. Iseenda üle.

Ela või sure

Võiks öelda, et on jälle üks selliseid hetki, kui leian end mõtlemast, et ma raiskan enda elu. Näen seda kõrvalt ja saan liiga hästi aru. Ometigi ma ei tee midagi, et seda muuta. Ainult mõtlen sellele ja karistan end selle eest.



Life is for the living so live it or you are better off dead.

Olen Stockholmis

Olen Tallinnas

Lained löövad jälle kokku.
Mõned asjad ei muutu ikka kunagi. Ja miks nad peakski.

Olen Paides.

Tõmmates viimast sigareti mahvi mõtles ta nii:

Kuu on jälle nagu pannkook. Selline toores. Paistab kõikide hullude peale. Ometigi tundub nagu ta vaataks just mulle otsa. "Mis vahid?" ta küsib. "Midagi targemat pole teha või?" Ei, ei ole.
Öösel on kõik kassid hallid. Aga kas koerad on ka? Ah, kuu? Kas koerad on ka öösiti hallid?
Ta ei vasta.
Oskad ainult kritiseerida, aga päris vastuseid sa kunagi ei anna.
Kasutu.
Kõik on kasu peal väljas. Aga sina oled kasutu.
Ilus vaadata ainult. Nagu inimesed. Ainult vaatamiseks. Seest nii tühjad. Kellele ma valetan, isegi ilusad pole tegelikult.

Silmad kuivaks nutetud.
Mured maha maetud.
Kõik on läinud.
Nagu polekski käinud.

Ammu pole nii tühja tunnet olnud.
Peaaegu nagu võõraks jäänud juba. Oligi tagumine aeg meelde tuletada.

Aga mida maksavad sõnad?
Mida need kuradi sõnad maksavad?
Mitte sittagi.
Sa ei saa mitte kunagi kellegi sõnu võtta puhta tõena.
Tegelikult ei saa mitte kedagi uskuda.
Kui kerglane ja lihtsameelne võib üks inimene olla?!
Kui kerglane ja lihtsameelne võin mina olla?
Rängalt.
Kasutage kurjalt ära!

Fakk

Kunst

Avastasin, et ma pole vist kunagi postitanud ühtegi pilti oma joonistustest või maalidest. 

Vaat kus lops!

Olen VIP

Olen VIP.
Olen värvikirev papagoi must-valges pildis.
Olen kui kõrgelt hinnatud filmid.
Olen päike Teie südametes.
Olen hullumeelsus Teie peades.
Olen Teie looming.
Olen erand.
Olen hüperatraktiivne.
Olen kõige parem.
Olen võluv.
Olen julge.
Olen loomulik kaos.
Olen hüpnotiseeriv.
Olen ülilahke.
Olen kõige parem kokk.
Olen vaimustav suudleja.
Olen fantastiline kaaslane.
Olen esimene päikesekiir või lumehelves.
Olen keelt alla viiv šokolaaditort.
Olen tipmodell.
Olen parim laulja.
Olen viiulivirtuoos.
Olen olümpiavõitja.
Olen Aasta Naine.
Olen oivaline kunstnik.
Olen hea sisekujundaja.
Olen maitsekas disainer.
Olen perfektne igast küljest.
Olen  võrratu armastaja.
Olen kuulus kirjanik.
Olen tuntud näitleja.
Olen staarjuuksur.
Olen targem kui Stephen Hawking.
Olen iluuisutaja.
Olen vihmapilve hõbedane serv.
Olen igaühe unistus.
Olen VIP.

15. detsember 2014

Inglid ja deemonid? Pigem nagu nagu deemonid ja deemonid.

Südamemassaaž

Tahan taaselustada seda peaaegu väljasurnud, kuid veel õrnalt tukslevat blogi. Aga kuidas seda teha? Aga muidugi kirjutades. Ometigi, millest kirjutada? Eks ikka oma kurvast saatusest siina maamuna peal. Aga kas sul on siis kurb saatus? Ilmselt mitte.
The end

Ma olen nii vaimukas.

Ajaränd

Siia maani olin ma peaaegu et täiesti veendunud, et ajas rändamine on võimatu. Kuid võta näpust. Ärkasin üles, vaatasin aknast välja ja sain aru, et olen ajas tagasi rännanud.
Hämmastavalt sitt

Ma olen ikka nii õnnelik oma beebide üle!

Kadunud kalade tagasitulek

HUURRRAAAAAAAAA

HÕISSSSAAAAA

!!!!!!!!!!

Elu on jälle ilus. Mu kalad on naasnud! Ei taha küll ennast õlale patsutada, kuid minu häkkimis oskused on võrratud. Ma olen ikka nii tubli. Ennast kiitmast ma ei väsi.
Oh rõõmupäev!

P. S. Ärge unustage neid siis toita!

💙

Lein majas

Pidagem leinaseisakut.

Minu virtuaalsed blogikalad on lahkunud meie juurest.💔😢
Nad saatsid minu blogipidamiseteed mitu ilusat aastat. Aga nüüd teatab blogger mulle lihtsalt, et vidin on katki. Need armsad 10 värvilist kalakest. Puhake rahus.
Püüdsin leida uut lemmikut, aga keegi pole nii hea.

Praha kevad

Kui soovid, et ka sinu tagument oleks lapik kui lutsukivi ja liigesed kanged kui vana Kalev ise, siis mine sinagi bussireisile.Sihtkoht polegi niivõrd oluline, peamine on see, et reis kestaks enam kui 25 tundi.

Kõlab ju ahvatlevalt, kas pole? Minagi langesin reklaamiohvriks. Seekordseks sihtkohaks osutus Praha. Bussireis 28 tundi sinna ja sama ajakuluga tagasi.

Et siis...käisime Kristjaniga väikesel reisul. Sõitsime ööd ja päevad. Läbi Läti, Leedu ja Poola kuni lõpuks jõudsime Tšehhi. Veetsime Prahas 4 päikeselist päeva ja 3 õdusat ööd. Seal oli käes juba suur kevad ja talvevammused võis nurka heita.
Linn oli väga ilus ja sõbralik. Jalutasime hommikust õhtuni. Ilmselt ei jäänud vanalinnas sellist kohta, kuhu meie jalg poleks astunud. Võtsime kogu reisi väga rahulikult. Me ei käinud isegi üheski muuseumis. Lihtsal sõime, jõime, nautisime.
Linn täis muusikat. Võiks öelda isegi, et linn täis jazzi. Igal pool mängis muusika. Kas siis laivis või plaadi pealt. Ja just nimelt jazzi. Tänavamuusikutest kuni mõnusa meeleolu loojateni restoranides. See meeldis meile meeletult.
Lõpetuseks võin öelda, et väärt reis ja tasus ära.

P. S. Me ei shopanud väga ja palju suveniire kaasa ei toonud. Niiet ärge lootke midagi saada.

Igatsus

Tekkis tunne, et tahaks midagi kirjutada. Kohutavalt tahan kirjutada. Tunne ja olek, kõik on õige. Ainus asi, mis puudub on mõte. Teema.  Ajend. Miks minuga pidevalt nii on? Tahan midagi joonistada...ei ole ideid. Tahan midagi maalida...pole inspiratsiooni. Tahan kellegagi midagi rääkida...pole teemat. Tahan midagi teha...pole tegevust. Tahan kuhugi minna...pole sihtkohta. Tahan midagi kirjutada...puudub mõte. Varem seda probleemi eriti ei olnud. Või no, mis varem? Umbes kolm aastat tagasi. Võibolla veidi rohkem või veidi vähem. Olen nagu kuidagi paigale jäänud. Seisma. Mootor suri välja. Samas tunnen, et ma hakkan tasapisi jälle liikuma. Hakkan leidma või taasavastama oma vabadust. Igatsen seda. Metsikult.
Tahaks tantsida. Diskopirnide valguses. Tahaks luuletuse kirjutada. Aga nagu ikka, ma ei tea millest.  Kuidas ma varem nii palju kirjutasin?