'

* I want to be free, but I don't want to be lonely.

* Mitte eales nõuda, kuid alati saada.

* Ütle head aega ja liigu edasi.

* "Ma poleks saanud oma elu elada nii, nagu ma seda tegin, kui ma oleks pidevalt muretsenud selle pärast, mida inimesed öelda võivad." - Ingrid Bergman
 - Ma ei saa elada oma elu nii, nagu ma seda teen, kui ma pidevalt muretseksin selle pärast, mida inimesed öelda võivad.

I take all the blame

Ühel hiljutisel varahommikul, kui jällegi kodu poole kõndisin, kirjutasin ma blogisse telefoni abiga jutu, mida ma väga tahtsin postitada, aga kuna mul ei olnud internetti, siis ma tahtsin selle lihtsalt salvestada, et hiljem tekst üles postitada, kuid mu telefon ei salvestanud seda ära, niisiis see kadus. Ma ei mäleta enam väga täpselt, mis seal kirjas oli ja sellest on mul kahju. uuesti ma seda kirjutama ei hakka. Võibolla mõnel hommikusel koduteel jälle, kui on selline meeleolu ja samad mõtted.

Ma ei taha mõelda sellele, et ülehomme algab kool. See on hirmutav. Muidugi ma tahan, et kool juba läbi saaks. Aga samas ma ei taha ka, sest ma ei tea, mis edasi saab. Mul on hirm.

Mul oli eile päeval Tartu Postimehe suvereporteriga intervjuu. Minust tehakse persoonilugu lehte. Suure pildiga ja puha. Terve leht on kooli teemal. Kooliminejad jne. Niisiis sellel reporteril oli vaja ühte abiturienti ja Agnes soovitas mind talle. Nii siis asi oligi. Esmaspäevases Tartu Postimehes siis. Loodan, et see lugu tuleb hästi välja.

Käisime eile Nelega linnas. Alguses kulgesime Rüütlis lihtsalt. Astusime korraks Zavoodist läbi ja siis läksime hoopis heavykate juurde. Seal oli mingi sünnipäev. Üleeile nägin Robertit linnas ja ta kutsus. Üleeile oli ka vahva. Tšillisin Raimondi ja Andresega. Lõpuks oli nii, et istusime Apple'i poe ees. Mängiti kitarri ja klarnetit ning mina laulsin üle terve linna. Tore oli.

Ma ei saa endiselt aru, kuidas mul nii on juhtunud. Ma isegi ei tee midagi. Ma ei oska öelda ei. Mul hakkab teist kahju.

Hakkan ennast vaikselt vihkama juba. Samas ma ei saa ennast vihata, sest ma meeldin endale liiga palju. Vihkan end hommikuti. Siis, kui koju kõnnin. Mõtlen, et millega ma nüüd jälle hakkama sain. Et miks ma nii tegin. See ei ole normaalne.

Vahel mõtlen, et ilma tunneteta oleks palju lihtsam. Lihtsalt tuimalt. Teed, mida tahad ja kedagi ei koti. Keegi ei tunneks midagi. Lihtsalt oleks. Emotsioonid võiksid teatud piirini olla, aga kui asi hakkab juba tunnete poole liikuma, siis tuleb piir ette.

Ohvrid.
See oli nagu korraks nali. Aga tegelt on asi suht tõsine. Äkki kooli ajal läheb asi paremaks. Hääbub väheke. Viib mõtted mujale.

Tegin Rauno sõpradele kontserdi. Hommikul magan ja siis nad tulevad. Kohutav. No magada ma enam ei saanud, niisii ronisin ka oma punkrist välja. Lõpuks võtsin kitarri ja hakkasin laulma. Sain fänne endale. Olen saanud enesekindlust juurde. Varem ma ei julgenud üksi laulda. Või nii, et keegi kuulab. Olen arenenud selle suvega päris palju.

Mis õhtul saab?

Bööhööhöö

Totu.
+1
Bööööööööööööööö
Ohvrid. Ohvrid iga nurga peal. Ja nad ise ei saa arugi. Jah, ma räägin sinust. Mwahahahaaa.
Appikene
Masendav. Olen nii masendav. Jusver, kui masendav.
Muusika
Lihtsalt niisama.
Tuust.
Mul isegi ei ole midagi kirjutada. Kuid miks ma siiski seda teen? Masendav, eks?!
Satanist. Pffft
Artur vägistas mu facebooki. Ma arvan, et see on mingi Jõgeva poiste teema.
Junn
Sandril on 151 ühesendist. Ta tegi seepi. See on ralliauto kujuga ja lõhnab tugevalt mõrudate pähklite järgi.
Mis kuradi teema?
Kohutav. Masendus tuleb peale varsti jälle. Aga äkki see ongi hea.
Käsi püsti, kes tahab haiget saada!!!!!!!!!!
Wooohooooooo
Jeeee!!!!!!!!!

Kah idee

Why get married and make one man miserable when I can stay single and make thousands miserable? - Carrie P. Snow

Geniaalsus. Eks seda saab ka m6elda nii, et mitte abiellumisega vaid lihtsalt suhtes olemisega. Huvitav. T6esti on. Noh, ma siis proovin.
Jess

Tee lõpp

Kas lõpp juba paistab? Kumab õrnalt. Aga kas see on ikka lõpp? Keegi ei tea. 

Huvitav. Keeruline. Lausa mõistatuslik. 

Kõvad ploomid. 

Tahaks teada, kui paljud seda blogi loevad. Ja kes seda loevad. Kes te olete??? Kas te olete piisavalt julged, et mulle märki anda? Öelge mulle, kes te seda loete. Andke märku. Puhtast sportlikust huvist tahaks teada. Aitääähhh!

Sass ei saanud ikka oma küünelakki. Too bad.

Artur tuleb homme linna. Vahva. 

Miks keegi mulle sayat me'sse ei kirjuta. Või no mõni üksik on kirjutanud. No samas, milleks pöörata tähelepanu ja raisata oma aega väikese sitase hoora peale. Pointless ju. Eks ma ise ka ju tegelt natuke tean ja aiman, mida inimesed minust mõtlevad. Tegelt ega mind eriti ei koti teiste arvamused. Kui siis mõndade teatud inimeste omad. Ja ka ainult teatud valdkondades. 

Aga öelge ikka midagi: http://sayat.me/MerlinLL/

Hapud kõvad ploomid. 

Linna?

Peaks oma raamatuid lugema hakkama. Ja luulekogusid võiks ka uurida väheke jälle. Ammu pole joonistanud. Noh Tõnisele leiutasin ühe nö. "kaardi" sünnaks, aga see ei loe. See ei ole joonistamine. :

Sealt alt servast ribuvad kommid alla. Need ei jäänud peale. Olin Stella juures ja meil oli vaja midagi, mida kinkida. Tume roosad muffinid kinkisime ka. 

Sama lugu oli Philipsi sünnaga. Nägin natuke vaeva, aga välja ei tulnud ikka. :

Junn. 

Mu seelik on kortsus. Tanel sai Ellerisse sisse. Mul on hea meel. 

Tahaks midagi head. Samas, kuna ma ei taha. Aga ma peaaegu kunagi ei saa. Putsis. 

Leidsin ühe roosa Bibi kommi. Nämm.

Üks Juhan Liivi luuletus kummitab mind. Ilmselt sellepärast, et see väga meeldib mulle ja sest sellel on super hea sõnum. Õige sõnum. Aga ka sellepärast, et üleeile õhtul/öösel linnas istusin natuke seltskonnas, kus oli ka Alo Kurvits. Andres plõnnis väheke kitarri ja Alo siis etles seda luuletust plõnningu saatel. Ma arvan, et panen selle siia ka. See on lihtsalt nii hea.  

Kes meeldida tahab

Juhan Liiv

Kes meeldida tahab, peab roomama,

"jah" üteldes "ei" peab mõtlema, 

mis teine tahab, peab tegema, 

peab ahelaid kandma ja - tänama!

Peab kandma lõpmata palju veel, 

peab tundma, kuidas tal murdub meel, 

peab kummardama kulla eel - 

peab nuttes naeratama veel.

Ja kes ei taha, ei meelita ta, 

ei taha, ei taha, ei tahagi ta!

Vaid külmalt elugi pakub ka - 

tal enesel katsutaks meeldida!

Ja jääb ta nüüdki veel muutmata, 

ta tõe-armastus puutmata,

üks peab nüüd kahest sündima:

ta peab nüüd tõusma või langema!

Eks ta ole hea. 

Ma ei oska enam midagi. Kool hakkab. Kohutav. Tahaks kuskile ära. Nii, et need teatud inimesed oleks minuga, aga et mul ei oleks mingeid probleeme. Aga see oleks raske, sest probleemid ongi nende pärast. Keeruline. Oleks üks suur õnnelik perekond. Hahahahaa! 

Aevastasin 3 korda.

Tahan süüa. Tahan koguaeg süüa. Mõtle, kui ma läheks paksuks. Milline ma siis oleks. Ei kujuta ette. Ei taha ettekujutada. Ei suuda ettekujutada. Nagu mina ja otsuste tegemine. Ei oska. Ei taha. Ei suuda. Kuradi isekas bitch olen. Ja kusjuures vahel uhke ka selle üle. Liiga tihti. 

Märgake mind!

Vaadake mind!

Rääkige minuga!

Meelitage mind!

Puutuge mind!

Tahtke mind!

Suudelge mind!

Kartke mind!

Vihake mind!

Kuidas sa võid nii öelda? Kuidas sa võisid nii mulle öelda? Miks sa seda tegid? Kuidas sa tulid sellise asja peale? Mida ma nüüd tegema pean? Ma ei oska midagi teha selle peale. Miks sa nii tegid? Kuidas see võimalik on? See on ajuvaba! Mõistus tule koju!!!!!

Kuidas külll kõik nii kiiresti nii keeruliseks muutus?

Ei teagi kohe, mida nüüd teha. 

Otsin süüa.

Röstitud peenleib. Praegu peaaegu, et rahuldab. Oleks ainult küüslaugusoola ka. Mhhh.

Nad tahavad mind linna. Aga ma ei viitsi minna. Riimivennad 123. 

Kuulan Psyclon nine'i. Kahtlane. Praegu käib neljakümnes lugu. 

Mida?

Peaks magama. Unerežiim on nii paigast ära. Mis veel kooli ajal saab. Oioioioi.

Sai. Sool. Ilmselt ma söön liiga palju soola. Sest minu jaoks on kõik alati mage ja siis ma lisan soola. Mulle meeldib sool. Samas ma söön ka liiga palju suhkrut. Magusad asjad. Mmm. Ma armastan magusat. Elatuks magusast. Vahel võtaks krõpsu ja liha ja burksi ja siis sööks jälle magusat. 

Klavitauur hakkas just sakkima. Ma ei saa t2pit2hti enam kasutada. Ja ma ei tea kus on kysim2rk. Jeeeee.

K6ik tahavad mingi kokku saada. Just siis, kui mina ei viitsi on k6ik linnas. Ja siis, kui mina ole linnas, on k6ik kodus. Whyyyyy? Ooo, ma eidsin kysim2rgi!!! Jeeee

??????????

Wiihii. 

Ma loodan, et kui arvuti v2lja lylitada, siis l2heb k6ik korda, sest muidu l88b sander mu maha. Jeeee. 

Olen blond. Lihtsalt niisama.

Kott

Peaks Stellaga klubbi minema. Ma lubasin talle. Ma ei taha oma lubadust murda. 

Mul on midagi viga. 

Alo pakkus, et ma olen 25 ja 30 vahel. Lahe. Tegelt olen ma 35 ja Tanel on mu poeg. 

Kausel. Pfft. 

Peaks minema magama. Tuduma. P88nama. Tukastama. Uinuma. Norisema. Norskama. Pikutama. Jne. Yhes6naga. Ma vihkan niimoodi kirjutamist. Lolli 268302938230 ja y. Junn. Junnid. Oehh. 

Ma ei tule linna. Kust te k6ik nyyd tulete? Toho hulluse. Ei no nunnu tegelt. 

Ilmselt ma ei j22ks kohe magama. Niisiis mul on v6imalus voodis raamatut lugeda. Hmmm. Millisest ma alustan? Eks ka see ole vaimustav kysimus. Eks n2is. 

Ok

Ts2y

No see ei toimi niimoodi. Putsi. Homoooo

Ok,

Kena ja rahulikk 88d. 

Kurat, j2lle. Ma ikka ei saa midagi normaalselt 8elda. 

Ilusaid unen2gusid. 

Mhhhhhh.

Vaikset uinumist.

Jesssss 

+1
Jälle.
See rikub kõik ära. Ma kardan. Mis edasi saab? Oehhh
Miks ma olen selline?
Saatsin oma siiamaani oma elu kõige diibima sõnumi. Kristjanile. Tegelt see ei olnudki nii diip. Lihtsalt pikk ja veits kahtlane. Ei hakka vist seda siia ümber kirjutama.
Olen väsinud. Ants Marten oli jälle siin.
Tegin pannkooke.
Asi on juba nii kaugel.
Kuulan vennaskonda. Bänd on hea, sõnad on head, aga kurat sa ei oska laulda. Ja kuna ma olen ise mingi wannabe faking laulja, siis see niiiii häirib mind. Ära laula, kui sa ei oska.  Valus on kuulata.
Peaks end korda tegema.
Sass saab enda küünelaki kohe tagasi.
Lähen ära.
Head aega.

Miks?

Miks? Miks te teete mulle nii? Mis teil viga on? Kust see kõik tuleb? Kas keegi üldse oskab seda seletada? Kuidas see juhtus? Ma olen neid küsimusi nii fucking palju küsinud. Ja ma ei saa ikka aru. Vahel suudan midagi välja mõelda, aga järgmisel hetkel on see kõik jälle kadunud.
Kell on kaks öösel ja ma teen šokolaadi muffineid.
Kell on kaks läbi ja ma söön muffineid.
Kell on pool kolm ja ma mängin kitarri.
Kell on pool neli ja mu sõrmed valutavad.
Taaskord. Ma kardan, et ma ei saa seda lugu selgeks. Se tundub nii lihtne. Akordid ja soolo on ka suht lihtsad, aga tempo on veits kiire. Kiired vahetused jne. Siiski lõppkokkuvüttes on see raske. Veel.
Ma ikka ei saa. Mis toimub?
Eks igaüks teist oskab ilusaid sõnu öelda.
Mu käsi valutab ja on natuke sinine. Ants Marten hammustas mind. Kõvasti.
+1
Telekast käib Vikerraadio. Mõnus on. Kuid siiski midagi on puudu.
Peaks magama sättima. Tegin kaks kõrvaauku juurde. Joyce'il oli sünnipäev. Porganditel pole silmi. Šokolaad on hea. Kes on kõige parem? Mis asi on tõeline ilu? Kes on ingel? Kuidas maod seksivad? Aga linnud? Ma olen seda bioloogias õppinud, aga ma ei mäleta. Mul oleks elektrikitarri vaja. See on tegelikult tore, et täna vihma sadas. Võibolla oli see tingitud mu hetke meeleolust, aga Tartu on vihmasena isegi ilusam kui päikesega. Võibolla see oli meelepete. Soovunelm. See on nii naljakas, samas ka huvitv sõna. Soovunelm. Ma ei saa nii paljudest asjadest aru. Või siis ma ei taha aru saada. Ma ei taha asju endale tunnistada. Teistele tunnistada. Vastused.
Oled sa mees või poiss? Noormees?
Olen ma tüdruk või naine? Neiu? Preili? Miss? Naine on imelik. Ma ei ole naine. See tundub liiga...hmm liiga..noh. Ma ei tea. Neiu. Mulle meeldib neiu. Neid.
Uni on. Kell saab varsti neli. Veerandtunni pärast.
Ei tea, mida Tõnisele kinkida?
Silmad vajuvad kinni.
Musi kalli pai
Tsäü
Rahulikke ja värvilisi unenägusid.
Võiksid olla. Värvilised.
Hmm...
Huvitav

Mõtlemise mõttetus

Mõttetu. Mõttetu. Mõttetu. Mis? Keegi ei tea. Sa oled nii mõttetu! Ta karjus mulle nii. See koer on mõttetu! Miks? Sest. Tundub piisav argument.
"Jama, kui laps pole iseseisev ja elab sul kukil. Aga kui laps on liiga iseseisev on jälle jama. Aga keda see huvitab, kui mulle see ei meeldi. Mitte kedagi."
Tagajärjed. Millised on tagajärjed? Pettumus? Kurbus? Viha? Ükskõiksus? Ilmselt on lõpuks täiesti suva. Lootusetu. "Ta niikuinii ei kuula ju." Tundub nii. Mis kurat saab? Mis saab? Mida kuradit? MIDA?
Miks?
Milleks?
Keda me lollitame? Iseennast? Iseennast. Keeruline.
Kurat!
Tere.
Kuidas läheb?
Mul ka.
Mis teed?
Istun.
Lahe.
Mõttetu.
Milleks kurat seda kõike vaja on?
Appikene.
Miks on minus nii palju viha?
Õelust?
Miks ma seda nii vähe välja lasen?
Nii imelik. Kuidas küll nii juhtus? Ma mäletan veel neid aegu. Neid soove. Seda soovi. Seda ühte kindlat soovi. Ma olin nii kurb. Nii üksik. Issakene. See oli ju lausa kohutav.  Miks küll? Vot ei tea. Aga jah. See soov. Ja mis siis nüüd on? Mitmekordne. Äkki universumil ikkagi on midagi minu vastu. Või siis ma just meeldin talle liiga palju, et ta on suurushulluses. Eks see ole ka huvitav mõte. Tõesti.
Võiks minna linna. Homme on vaja kodus olla. Millist rohtu mul vaja on? Eks see ole ka vaimustav küsimus.
Nojah

Böö

Mul ei ole mitte midagi öelda.

The world is round, It has no point.

Mõtlesin, et peaks kirjutama midagi. Aga mida?
Koristasin täna elamist, tegin süüa ja isegi magustoitu ning olen täna kodus, et tõestada vanematele, et ma ei ole veel nii hukas. Veel nii hukas. Veel. Nii. Lohutav, eksole. Isa avastas, et mul on tunnelid. Kaua mul need siis juba olnud on. Mõnda aega. Ta märkas alles nüüd. Vaimustavad vanemad. Vaimustav laps. Nooruk. Pubekas. Tatt. Kellest me räägimegi? On sellel tähtsust? Ilmselt mitte. Kas kuu on kollane? Ei. Vist siiski mitte. Jahe on. Rebane äkki aitab. Naljad. Naljad naljad naljad. Või siis mitte. Kes saab haiget? Selle üle peaks pikemalt mõtlema. Või kas ikka peab? Pehme rebane. Nali? Ei. Milleks? Mitte millekski. Värvisin jälle juukseid. Kõik on nüüd korras. Peaaegu. Tegelikult mitte päris. Aga see pole oluline. Või on? Oleneb. Mu kookose ihupiim ei lõhna üldse kookose järgi. Aga see võiks. Mulle meeldib kookos. See on hea. Kõik sidruni maitsega kommid meenutavad mingit kodukeemiat. Näiteks nõude- või põrandapesuvahendit. See oli kompliment. Tegelikult mitte. Kes on jobu? Aga kes on homo? Kes olen mina? Ja kes oled sina? Mitte miski ei loe. Mis toimub? Asi läheb vaikselt käest ära. Või on asi juba ammu käest ära? Ilmselt ikka on. Kas seda annab päästa? Vist mitte? Aga kas on mõtet püüda? Proovida. Võibolla. Võiks. Soe ja pehme rebane. Jah, ma mõnitan ja kiusan. Kohutavalt. kohutav. Vaimustav. Miks sa nii arvad? Ma ei saa aru. Samas armas. Õudsalt. Igav on? Igav on. Igav on! Ei ole. Kui siis ainult natuke. Kuid ainult natuke. Natuke. Appikene. Appikene! Aitäh. Aga suva see. Milleks nagu? Igaks juhuks. Kas asi on seda väärt? Nii palju huvitavaid küsimusi. Raskeid küsimusi. Mõttetuid küsimus. Ebaolulisi. Lolle. Kohutavaid. Kust nad võtavad neid? Aga kas see omab üldse tähtsust? Miks peatuda nii pikalt ühel teemal? Ei olegi vaja. Pole vaja. Keeruline. Keerulisus. Raske. Raskus. Surub maa lähedale. Lähemale. Veel lähemale. Vastu. Vastu maad. Veel. Maa alla. Kõik.  Läbi maa. Teistpidi jälle välja. Kõrgemale. Tõusen. Kerkin. Kõrgemale. Lendan. Enam alla ei saa. Kõik. Lõputu uni. Peaks magama. Ja siis veel. Ja veel. Lõputult. Tahaks lõputult magada. Igavesti. See oleks omamoodi ilus. Igavene uni. Ilus igavene uni. Perfektne. Liiga hea, et tõsi olla. Perfektne igavene uni.

Kauguses paistab öö

Ma arvan, et ma olen keegi.
Keegi, kes on vaba.
Või vähemalt püüab olla.
Ma ei vaata selja taha.

Raske on olla nii.
Raske on teha elu kergeks.
Ma ei taju, kus on piir.
Ja kas seda üldse ongi.

Olen muutunud.
Ma pole see, kes olin varem.
Veidi kurb muidugi.
Pisar libiseb suhu.

Mis saab edasi?
Keegi ei tea.
Teadmatus.
See on vahel hea.

Oh, kui ma vaid suudaksin armastada.
Miks on see nii raske?
Olen kõiges süüdi.
Alati.

Olen parandamatu.
Kuri ja õel inimene.
Kõik, kes te olete pettunud minus,
Andke mulle andeks.

Hästi kole väike Hips

Kui kohutavalt tüütu. Kui kohutavalt rutiinne. Olen täiesti tüdinenud. Kuidas mõni küll jõuab? See ju tüütab ära. Rutiin ma mõtlen. Milleks seda vaja on? Kõik on siis ju nii etteaimatav. Alati üks ja see sama. Tüütu. Kohutav. "Aga nii on kergem elada." Ei ole! Nii on igav elada. Palju põnevam on elada teadmatuses. Siis on alati midagi uut. Olla impulsiivne ja äkiline. Improviseerida. Olla loominguline. Rutiin. Rutiin. Rutiin. Kas mind ootab see ees? Ilmselt mitte lähimate aastate jooksul, aga kunagi kaugtulevikus. Samas kooli ajal on põhimõtteliselt rutiin ju. Hommikul vara üles, riidesse, meik, juuksed, kooli. Koolis munemine, siis kas koor või trenn või ansambel, koju, söök, midagi veel, magama. Mõni kord on võibolla vahel midagi huvitavamat ka. Või siis mitte. Siiski rutiin. Aga kas pole ka mitte see rutiin, mis nüüd suvel on aset leidnud? Minna õhtul välja, juua õlut, tšillida meestega, mängida täringuid, veel jõlkuda kuskil, leida uusi mehi, jõuda koju hommikul kell 6, magada paar tundi ja siis niisama vahtida ringi, et õhtul jälle välja minna. Kõlab nagu rutiin. Samas vahel üsna põnev. Vahel veidi tüütu. Mul oli nüüd väike paastumisaeg. Üsna vahva oli. Kuid nüüd langen jälle sellesse rutiini. Sellesse, mis on mu rikutuse tee ük osa. Jälle linna. Ei teagi, mis kell ma siis täna koju jõuan. Eks näis, mis elu toob. Teadmatus. See on ju nii põnev ja omamoodi närvesööv. Pidev kiusatus teada, mis juhtub. Kuid ei.

Järelmõju

Ma kardan, et ma olen nagu Dorian Gray. Mitte päris otseselt. Mul ei ole igavest noorust - ma arvan - ja lõputut varandust. Olen nagu Dorian Gray oma mõju poolest. Ma ei oska seda seletada. Inimesed - siiski enamasti vastassoo esindajad - tunnevad minuga kohtudes mingit külgetõmmet. Kindlasti ei ole see kõigiga nii, aga paljudega. Ma võiksin tuua mitmeid ja mitmeid näiteid.
Mis on see salapärane võlu, mis pani inimesi Dorian Graysse armuma? Mis on see salapärane faktor, mis teeb seda mind kohtavate inimestega? Ma olen selle üle üsna palju juurelnud. Minus ei ole ju midagi erilist. Dorian Grayl oli tema seisus, varandus ja lõputu ilu. Mul ei ole mitte midagi sellist. Kuid siiski tuleb jälle üks uus ja ütleb neid sõnu. Neid tüüpilisi, mida pole vaja korrata. Ma püüan olla võimalikult vaba. Nii meelelt, kui ka muidu. Nii peaks kergem olema. Aga pagana raske on elu kergeks teha. Eriti, kui neid on nii mitu. Oleks siis ainult üks või kaks, äärmisel juhul kolm. Aga ei. Neid on rohkem ja aina tuleb juurde. Veel raskemaks teeb nö. valiku see, et nad on kõik nii erinevad. Erinevat stiili, erinevat vanust, erineva olemusega. Mina ise pean end kameelioniks. Seda sellepärast, et mul on mitmeid erinevaid stiile ja kui tahan võiksin üsna sujuvalt kuhu tahes sisse sulanduda. Ja raske ongi see, et nemad on tahud minu erinevatest stiilidest ja olemustest. Ma ei tea, millist külge endast valida. Raske on valida mitme hea asja vahel. Kõik oleneb tujust. Aga ma ei saa ju vahetada neid tujude järgi. See oleks äärmiselt isekas. Muidugi Dorian Grayd see ei kõigutanud. Järelikult ei ole ma eriti tema moodi. Ma siiski hoolin inimestest ja ei taha neile haiget teha, kuid tundub, et ma teen seda siiski. Ma ei suuda ega oska end kuidagi parandada.
Asi ilmselt on mu välimuses - ekstravagantne, nagu see enamasti on - ja minu käitumises - üsna kõlvatu, ma ütleks. Aga ma ei suuda seda muuta. Mu välimus ongi mina. Ma ei suuda - ei suuda ja ei suuda -, ei taha muutuda  igavaks. Ma ei taha olla osa hallist massist. Tahan olla väljapaistev, hakata silma, olla eriline. Käitumise kohta ma ei tea. Inimesed on ise mind selliseks teinud. Ka Dorian Gray oli alguses puhas ja süütu noormees, aga rahva mõjutusel muutus ta selliseks nagu ta lõpuks oli. Häbematu, nurjatu ja õel. Ma ei tea, kas ma olen häbematu ja nurjatu, aga õel olen küll. Jah, need uued, nad ei tea seda ja võibolla ei saagi teadma, aga need, kes mind tunnevad, teavad seda, liigagi hästi. Samas võibolla olen ma ka nurjatu. Võttes arvesse, mis piinasid ma ilmselt neile valmistan. Nad on teadmatuses. Aga mina olen ka. Nad ei kujuta ette, kui raske see on. Peaks nad kõik kunagi ritta panema ja siis võrdlema ja vaatama. See oleks üsna koomiline ja ebaõiglane nende suhtes. Enamus neist on head sõbrad. Või siis lihtsalt sõbrad. Või tuttavad. Või võõrad. See polegi tegelikult oluline.
Oh see on nii keeruline. Ja keegi ei saa mind aidata. Sest mitte keegi ei näe mu sisse. Isegi mitte sina.

*:*:*:*:*:*:*:*

Käisin Portugalis. Igav ja palav oli. Trenne oli vahel põnev vaadata, aga ise oleks ka ikka tahtnud hüpata. Uni on. Lennureisid olid okid. Veits väsitavad ja ebamugavad tho. Ja pikkkkk. Tahasi sõites läks ühel autol rehv katki niiet pidime tee peal seda veel vahetama. Arabel vihkab mind. Ok, vist mitte päris, aga ma ilmselgelt ei meeldi talle. Kui tal just ei ole vaja kedgi, kes temaga autode rallit teeks või neid lihtsalt üksteise vastu peksaks. Peitust ka. Uni on. Mõtlesin, et saan hästi pruuniks, aga tegelt ei saanudki nii pruuniks. Ainult natuke. Või siis natuke rohkem, kui natuke. Saab oma voodis magada. Jeeee. Bööööööö
Ma ei viitsi.
Boa noite