Ühel hiljutisel varahommikul, kui jällegi kodu poole kõndisin, kirjutasin ma blogisse telefoni abiga jutu, mida ma väga tahtsin postitada, aga kuna mul ei olnud internetti, siis ma tahtsin selle lihtsalt salvestada, et hiljem tekst üles postitada, kuid mu telefon ei salvestanud seda ära, niisiis see kadus. Ma ei mäleta enam väga täpselt, mis seal kirjas oli ja sellest on mul kahju. uuesti ma seda kirjutama ei hakka. Võibolla mõnel hommikusel koduteel jälle, kui on selline meeleolu ja samad mõtted.
Ma ei taha mõelda sellele, et ülehomme algab kool. See on hirmutav. Muidugi ma tahan, et kool juba läbi saaks. Aga samas ma ei taha ka, sest ma ei tea, mis edasi saab. Mul on hirm.
Mul oli eile päeval Tartu Postimehe suvereporteriga intervjuu. Minust tehakse persoonilugu lehte. Suure pildiga ja puha. Terve leht on kooli teemal. Kooliminejad jne. Niisiis sellel reporteril oli vaja ühte abiturienti ja Agnes soovitas mind talle. Nii siis asi oligi. Esmaspäevases Tartu Postimehes siis. Loodan, et see lugu tuleb hästi välja.
Käisime eile Nelega linnas. Alguses kulgesime Rüütlis lihtsalt. Astusime korraks Zavoodist läbi ja siis läksime hoopis heavykate juurde. Seal oli mingi sünnipäev. Üleeile nägin Robertit linnas ja ta kutsus. Üleeile oli ka vahva. Tšillisin Raimondi ja Andresega. Lõpuks oli nii, et istusime Apple'i poe ees. Mängiti kitarri ja klarnetit ning mina laulsin üle terve linna. Tore oli.
Ma ei saa endiselt aru, kuidas mul nii on juhtunud. Ma isegi ei tee midagi. Ma ei oska öelda ei. Mul hakkab teist kahju.
Hakkan ennast vaikselt vihkama juba. Samas ma ei saa ennast vihata, sest ma meeldin endale liiga palju. Vihkan end hommikuti. Siis, kui koju kõnnin. Mõtlen, et millega ma nüüd jälle hakkama sain. Et miks ma nii tegin. See ei ole normaalne.
Vahel mõtlen, et ilma tunneteta oleks palju lihtsam. Lihtsalt tuimalt. Teed, mida tahad ja kedagi ei koti. Keegi ei tunneks midagi. Lihtsalt oleks. Emotsioonid võiksid teatud piirini olla, aga kui asi hakkab juba tunnete poole liikuma, siis tuleb piir ette.
Ohvrid.
See oli nagu korraks nali. Aga tegelt on asi suht tõsine. Äkki kooli ajal läheb asi paremaks. Hääbub väheke. Viib mõtted mujale.
Tegin Rauno sõpradele kontserdi. Hommikul magan ja siis nad tulevad. Kohutav. No magada ma enam ei saanud, niisii ronisin ka oma punkrist välja. Lõpuks võtsin kitarri ja hakkasin laulma. Sain fänne endale. Olen saanud enesekindlust juurde. Varem ma ei julgenud üksi laulda. Või nii, et keegi kuulab. Olen arenenud selle suvega päris palju.
Mis õhtul saab?
No comments:
Post a Comment