Hästi kole väike Hips

Kui kohutavalt tüütu. Kui kohutavalt rutiinne. Olen täiesti tüdinenud. Kuidas mõni küll jõuab? See ju tüütab ära. Rutiin ma mõtlen. Milleks seda vaja on? Kõik on siis ju nii etteaimatav. Alati üks ja see sama. Tüütu. Kohutav. "Aga nii on kergem elada." Ei ole! Nii on igav elada. Palju põnevam on elada teadmatuses. Siis on alati midagi uut. Olla impulsiivne ja äkiline. Improviseerida. Olla loominguline. Rutiin. Rutiin. Rutiin. Kas mind ootab see ees? Ilmselt mitte lähimate aastate jooksul, aga kunagi kaugtulevikus. Samas kooli ajal on põhimõtteliselt rutiin ju. Hommikul vara üles, riidesse, meik, juuksed, kooli. Koolis munemine, siis kas koor või trenn või ansambel, koju, söök, midagi veel, magama. Mõni kord on võibolla vahel midagi huvitavamat ka. Või siis mitte. Siiski rutiin. Aga kas pole ka mitte see rutiin, mis nüüd suvel on aset leidnud? Minna õhtul välja, juua õlut, tšillida meestega, mängida täringuid, veel jõlkuda kuskil, leida uusi mehi, jõuda koju hommikul kell 6, magada paar tundi ja siis niisama vahtida ringi, et õhtul jälle välja minna. Kõlab nagu rutiin. Samas vahel üsna põnev. Vahel veidi tüütu. Mul oli nüüd väike paastumisaeg. Üsna vahva oli. Kuid nüüd langen jälle sellesse rutiini. Sellesse, mis on mu rikutuse tee ük osa. Jälle linna. Ei teagi, mis kell ma siis täna koju jõuan. Eks näis, mis elu toob. Teadmatus. See on ju nii põnev ja omamoodi närvesööv. Pidev kiusatus teada, mis juhtub. Kuid ei.