Mõtlemise mõttetus

Mõttetu. Mõttetu. Mõttetu. Mis? Keegi ei tea. Sa oled nii mõttetu! Ta karjus mulle nii. See koer on mõttetu! Miks? Sest. Tundub piisav argument.
"Jama, kui laps pole iseseisev ja elab sul kukil. Aga kui laps on liiga iseseisev on jälle jama. Aga keda see huvitab, kui mulle see ei meeldi. Mitte kedagi."
Tagajärjed. Millised on tagajärjed? Pettumus? Kurbus? Viha? Ükskõiksus? Ilmselt on lõpuks täiesti suva. Lootusetu. "Ta niikuinii ei kuula ju." Tundub nii. Mis kurat saab? Mis saab? Mida kuradit? MIDA?
Miks?
Milleks?
Keda me lollitame? Iseennast? Iseennast. Keeruline.
Kurat!
Tere.
Kuidas läheb?
Mul ka.
Mis teed?
Istun.
Lahe.
Mõttetu.
Milleks kurat seda kõike vaja on?
Appikene.
Miks on minus nii palju viha?
Õelust?
Miks ma seda nii vähe välja lasen?
Nii imelik. Kuidas küll nii juhtus? Ma mäletan veel neid aegu. Neid soove. Seda soovi. Seda ühte kindlat soovi. Ma olin nii kurb. Nii üksik. Issakene. See oli ju lausa kohutav.  Miks küll? Vot ei tea. Aga jah. See soov. Ja mis siis nüüd on? Mitmekordne. Äkki universumil ikkagi on midagi minu vastu. Või siis ma just meeldin talle liiga palju, et ta on suurushulluses. Eks see ole ka huvitav mõte. Tõesti.
Võiks minna linna. Homme on vaja kodus olla. Millist rohtu mul vaja on? Eks see ole ka vaimustav küsimus.
Nojah