Järelmõju

Ma kardan, et ma olen nagu Dorian Gray. Mitte päris otseselt. Mul ei ole igavest noorust - ma arvan - ja lõputut varandust. Olen nagu Dorian Gray oma mõju poolest. Ma ei oska seda seletada. Inimesed - siiski enamasti vastassoo esindajad - tunnevad minuga kohtudes mingit külgetõmmet. Kindlasti ei ole see kõigiga nii, aga paljudega. Ma võiksin tuua mitmeid ja mitmeid näiteid.
Mis on see salapärane võlu, mis pani inimesi Dorian Graysse armuma? Mis on see salapärane faktor, mis teeb seda mind kohtavate inimestega? Ma olen selle üle üsna palju juurelnud. Minus ei ole ju midagi erilist. Dorian Grayl oli tema seisus, varandus ja lõputu ilu. Mul ei ole mitte midagi sellist. Kuid siiski tuleb jälle üks uus ja ütleb neid sõnu. Neid tüüpilisi, mida pole vaja korrata. Ma püüan olla võimalikult vaba. Nii meelelt, kui ka muidu. Nii peaks kergem olema. Aga pagana raske on elu kergeks teha. Eriti, kui neid on nii mitu. Oleks siis ainult üks või kaks, äärmisel juhul kolm. Aga ei. Neid on rohkem ja aina tuleb juurde. Veel raskemaks teeb nö. valiku see, et nad on kõik nii erinevad. Erinevat stiili, erinevat vanust, erineva olemusega. Mina ise pean end kameelioniks. Seda sellepärast, et mul on mitmeid erinevaid stiile ja kui tahan võiksin üsna sujuvalt kuhu tahes sisse sulanduda. Ja raske ongi see, et nemad on tahud minu erinevatest stiilidest ja olemustest. Ma ei tea, millist külge endast valida. Raske on valida mitme hea asja vahel. Kõik oleneb tujust. Aga ma ei saa ju vahetada neid tujude järgi. See oleks äärmiselt isekas. Muidugi Dorian Grayd see ei kõigutanud. Järelikult ei ole ma eriti tema moodi. Ma siiski hoolin inimestest ja ei taha neile haiget teha, kuid tundub, et ma teen seda siiski. Ma ei suuda ega oska end kuidagi parandada.
Asi ilmselt on mu välimuses - ekstravagantne, nagu see enamasti on - ja minu käitumises - üsna kõlvatu, ma ütleks. Aga ma ei suuda seda muuta. Mu välimus ongi mina. Ma ei suuda - ei suuda ja ei suuda -, ei taha muutuda  igavaks. Ma ei taha olla osa hallist massist. Tahan olla väljapaistev, hakata silma, olla eriline. Käitumise kohta ma ei tea. Inimesed on ise mind selliseks teinud. Ka Dorian Gray oli alguses puhas ja süütu noormees, aga rahva mõjutusel muutus ta selliseks nagu ta lõpuks oli. Häbematu, nurjatu ja õel. Ma ei tea, kas ma olen häbematu ja nurjatu, aga õel olen küll. Jah, need uued, nad ei tea seda ja võibolla ei saagi teadma, aga need, kes mind tunnevad, teavad seda, liigagi hästi. Samas võibolla olen ma ka nurjatu. Võttes arvesse, mis piinasid ma ilmselt neile valmistan. Nad on teadmatuses. Aga mina olen ka. Nad ei kujuta ette, kui raske see on. Peaks nad kõik kunagi ritta panema ja siis võrdlema ja vaatama. See oleks üsna koomiline ja ebaõiglane nende suhtes. Enamus neist on head sõbrad. Või siis lihtsalt sõbrad. Või tuttavad. Või võõrad. See polegi tegelikult oluline.
Oh see on nii keeruline. Ja keegi ei saa mind aidata. Sest mitte keegi ei näe mu sisse. Isegi mitte sina.