Monday, November 18, 2013

Kahe peaga mees

Õues on juba pime. Samas kell on ka juba hilja peal. Kõnnin üsna tõtakal sammul edasi. Ei, hiljaks ma ei jää. Samm on väga  kiireks kuidagi läinud. Ise ei saanud arugi. Kõnnin risti üle muruplatsi. See on suur. Vist isegi staadion. Diagonaalselt on sisse tallatud porine rada. Mul on suured kõrvaklapid peas. Muusika käib. See viib mind teatud seisundisse. Mõtted lendavad mujale. Ma ei kontrolli enda tegevust enam. Järsku teadvustan endale oma olukorda. Kõnnin. Pime. Staadion. Vaatan ringi. Kõik liigub nii kiiresti. Ma nagu lendleksin. Hõljuksin. Ei, mitte päris. Mu jalad nagu ei puutuks maad. Ma ei tunne neid. Ei taju. Oleksin nagu õhust paar sentimeetrit kõrgemal ja liiguksin lihtsalt kiiresti edasi. Vaatan alla. Mu jalad siiski liiguvad. Kiiresti. Jalg jala ette. Samm sammu järel. Ma ei tunne midagi. Need liiguvad ise. Ma ei kontrolli. Tekib imelik tunne. Ma näen, et need liiguvad. Puudutavad maad. Aga ma ei tunne seda. Mina ei tee seda. Ma olen paigal. Mu hingamine on kiirenenud. Peaaegu, et hingeldan. Miks? Mul on soe. Lausa palav. Võtan kindad käest. Tunnen, kuidas turi tõmbub niiskeks. Higistan. Mul on kuum. Varsti jõuan kohale. Imelik on olla. Kiirus kasvab. Jalad ise lähevad edasi. Ma ei mõtle. Ei saa enam millestki aru. Mu eksinud ja hullunud pilk otsib midagi. Ei leia. Olen nagu afektiseisundis. Ei teadvusta endale midagi. Keha liigub ise. Hingeldan. Keegi nagu hoikas mu küünarnukist kinni. Kes? Appi. Lase lahti! Liigun edasi. Kõik on nii segane. Mõtlen sulle. Teile.  Neile. Asjadele. Appi. Keegi on seal. Ma ei näe. Ei saa aru. See on mees. See on kahe peaga mees. Sellel mehel on kaks pead! Kaks pead! KAKS PEAD! Appi. Kes ta on? Ta tuli mulle järgi. Olen hüsteeriline. Appi, kui jube. See on kohutav. Pisar. Ma ei saa millestki aru.

No comments:

Post a Comment