Sunday, November 3, 2013
Valu, mida tunned täna, on tugevus, mida tunned homme.
Olen õudsalt silmakirjalik. Egoistlik. Õel. Kriitiline. Kuri. Vastik. Kommenteerin tihti inimeste välimust. Hindan neid valede mõõdupuudega. Jälestan neid. Vihkan. Mõnitan. Mitte küll avalikult. Ikka omaette. Enda mõtetes. Enamasti. Tunnen vastikust nende positiivsete inimeste suhtes. Nende suhtes, kes naeravad ja on õnnelikud. Päriselt õnnelikud. Räägivad oma sõprade ja sõbrannadega. Naeravad. Käivad pidudel. On koos oma väljavalituga. Lihtsalt ajab õeluse peale. Aga tegelikult olen ma nende peale kade. Ma olen lihtsalt nii kade. Mitte otseselt selle peale, et neid on palju sõpru või tuttavaid. Vaid selle peale, et nad on õnnelikud. Lihtsalt õnnelikud. Olen ise niivõrd kibestunud. Pettunud. Ma ise ei aita ennast. Kuidas nad saavad olla nii õnnelikud? Nii vabad? Positiivsed? Toredad? Head? Enamus selliseid on toredad ja head. On ka erandeid. Ma vihkan ja kadestan neid. Kus ma läksin valesti?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment