Üksindus

Üksindus. See võib olla nii füüsiline, kui vaimne.
Füüsiline üksindus on see, kui oled tõesti nähtavalt üksi. Sinu ümber ei ole kedagi teist. Aga sa tunned end hästi. Sa oled lihtsalt omaette. Tegeled oma asjadega. Kõik on iseeneset korras.
Vaimne üksindus on see, kui sa isegi ei pruugi üksi olla. Oled ümbritsetud inimestest, kuid tunned end siiski üksi. Arvad, et keegi ei mõista sind või siis ei ole päriselt sinuga. Ei ole nagu päriselt samal lainel. Isegi, kui keegi kuidagi nagu jõuaks sinna punkti, tõukad sa ta instinktiivselt eemale, sest sa arvad, et see ainult tundub nii. Ainult tundub, et see keegi mõistab. Sa ise süvendad enda üksindust. Lihtsalt ei lase inimesi ligi. Ei lase ennast aidata.
On ka combo, et sa oled vaimselt nii üksi ja ka füüsiliselt. Istud oma toas oma mõtete ja üksindusega. Kedagi ei ole su ümber. Ja keegi nagu ei mõistaks.
Aga see ei pruugi tõsi olla. Sa ise ei lase neil mõista. Näitad, et väliselt on kõik korras. Milleks muretseda? Te ju näete, et kõik on korras. Kuid sisemuses on teravad killud. Aga kuidas end aidata? Kuidas lasta end aidata? Kuidas seletada teistele, mis sinu sees toimub? See on väga keeruline. Ja selleks ei olegi kindlat moodust. Aga võiks olla. See teeks asjad palju lihtsamaks. Ja siin ongi see punkt, see Berliini müür, millest edasi ei saa. Ja siin see üksindus süveneb. Keegi ei oska aidata. Keegi ei viitsi end siduda teiste probleemidega. Endalgi ju neid küllalt. Milleks veel oma koormat raskendada? Lihtsam on eemale hoida.