Vaatasin Whose line'i. Nad on nii head.
Mul ei ole eriti midagi rääkida.
Homme peame tegema väitluses koosolekut. Koospolekut. Hehh. Polekut. Nali. Mina olen koospoleku läbiviija. Hehh. Boss
Mu päevikule koguneb järjest igasuguseid huvitavaid asju. Üks lagritsa Jelly Bean näiteks on seal. Ja Joyce lusikas. Mu juuksepusa. Pastaka vedru. Walkingi kupong. Sellele on liimitud mingi ligi või isegu üle 80 asja. Pisidetaile on palju. Sees ka. Mu päevikus on öö.
Teen mingit asja. No mul on hunnik luulekogusid kummuti peal. Teen nüüd nii: Võtan suvalt ühe, teen suvalise koha pealt lahti ja kirjutan esimese salmi või paar esimest rida. Lihtsalt niisama. Ilmselt ei ole väga põnev, aga eks näis. Näiteks 5 korda.:
1) Ernst Enno - Igatsus
Rändavate vete ääres,
rändavate vete ääres,
palukmarja varte süles
üksi karjapoisi pasun
laulu luikab pilvi üles-
2) Juhan Sütiste - Härg
Ta juba loodud oli nudipäine
ning vereehtne valkjast põhja tõust.
uut võõrast kaest pilk roheliselt jäine
ja voltidesse tõmbus tüse lõug.
3) Karl Eduard Sööt - Must lind
Kui sa teravasti, tasa kuulad,
kuuled õhus nagu kahinat,
kuuled üleval mu pea kohal
nagu linnutiiva sahinat.
4) Jakob Tamm - Kuuvalge
Ma seisin öösel õues
ja vaatasin väljale:
kuu paistis kõrgelt alla,
tõi selgust silmile.
5) Hendrik Adamson - Mälestuste maja
Keset kenä orgu
väike vana maja,
usse all om uibu,
akne taga tõne.
Pää mul vajop norgu:
ammulännu ajast
une istuv' uibun,
ümmer kõnniv' kõne.
Keset kenä orgu
väike vana maja.
Noh, üks põnevam, kui teine. Kolmas jälle üldse mitte. Eks see ole kõigega nii. See Must lind oli küll hea vedamine. Ok, teen ühe vel. Mul hakkas põnev. Äkki tuleb veel midagi hästi tuttavat. ...
trummipõrin...
*) Henrik Visnapuu - Heinakuu öö
Tuuletu heinakuu öö
hämaran poolunen magab.
Kalda all kaskede taga
kuusõõri kullane vöö.
Ok, ei tulnud tuttav. Aga hakkasin vaatama seda kogu. Leidsin ühe huvitava. Mõtlesin, et kuna juba on nii luuleline postius, siis kirjutan selle siia.
Henrik Visnapuu - Laske mul olla kurb
Laske mul olla kurb. Kurbus jumalast on
kingitus meile siin. Kurbust kõigile! On
südamen õnn ja piin. Laske mul olla kurb.
Laske mul olla kurb. Sina, ken oled nüüd,
sina, ken läksid jo. Vaiki kurbusen nüüd,
tund on õnnis ning maa. Laske mul olla kurb.
Laske mul olla kurb. Sina, jumala käest
nukker ja vaikne Ing! Võtke kinni kõik käest,
tõmmake ümber mu ring. Laske mul olla kurb.
Laske mul olla kurb. Kurbusen jumala hääl
kõneleb minule hääd. Vaikne jumala hääl,
hinge kui helin jääd. Laske mul olla kurb.
Et jah. Nii.
Peaks magama, aga mul ei ole und. Jõin kohvi enne. Õiemini pmst mochaccinot. Tavaliselt mulle kohv ei mõju. Ilmselt kohe varsti olen unine. Juba ma kuidagi tunnen, et silmad on väsinud ja kisuvad kinnipoole. Rauno arvuti klaviatuur ei tööta väga hästi, mingi vahel jätab osad tähed lihtsalt kirjutamata, kuigi ma klahve vajutan. Tnx fain. Jätab mulje nagu ma ei oskaks kirjutada. Pfft.
Ma tahan veel seda random lulekogu asja teha, aga ma valin nüüd veits. Et kui mingi väga selline oh jah satub, siis võtan uue. Kui teid ei koti siis te ei pea ju lugema omeigi. Pffft
27) Jaan Kärnen - Tulevikku
Ei taha ma praegu surra veel,
sellest veidrast maailmast minna,
ja kuigi sageli nukker on meel,
puhu ahastus haarab rinna.
39) Heiti Talvik - Sügiselaul
Miski külm ja miski puhas
hingas hetkeks läbi hiite.
Varavalgel nähti luhas
härma hõbedasi niite.
Issand, kui ilus ja armas ja lihtne
91) Juhan Smuul - Mälestusi isast
Tol korral ringi jooksin alles särgis,
täis lapsemõtteid oli kahupea,
või vänderdasin hanekarja järgi,
vits peos, sest mine isahane tea.
Paps luges kunagi seda vahel. Lampi. Kõvasti.
72) Anna Haava - Nõmmelill
Kanarbikus kasvasin,
sambla süles sirgusin,
kaste külm mind kaisutas,
pilve puhkel paisutas:
olen nõmmelill.
Kui olin väike ja kui me vendadega tegime pahandust või midagi sellist, siis andis isa meile karistuse. Me pidime päeva jooksul õppima selgeks koos luuletuse ja selle siis ettekandma. Ma ei mäleta sllest eriti midagi, lihtsalt ma tean, et see oli nii. Kõik mida ma mäletan on see, kuidas me elutoas rivis seisame ja loeme: Olen nõmmelill. Nõmmelill, nõmmelill ...
100) Juhan Liiv - Nõmm
Igav liiv ja tühi väli,
taevas pilvine;
juan tulles metsa ääre,
tuleb nõmmetee.
Võtsin selle, sest ma lihtsalt ei oleks saanud neid teisi, mis ma leidsin siia poolikut kirjutada.
See on nii hämmastav. Võtan ja sirvin neid luulekogusid ja olen nii nagu oh, ma ei oska seletada...armunud. Kuidas nad on saanud niimoodi kirjutada. See on hämmastav. Ma tahaks need kõik siia ümberkirjutada. Jagada teiega oma imetlust. See on päriselt hämmastav. Nii sügavad. Nii ilusad. Nii lihtsad. Nii tabavad. Kuidas on see võimalik. Luule. Ohh. Ma olen hakanud tegema nii, et loen neid luulekogusid ja kui leian luuletuse, mis mulle meeldib, siis ma panen sinna lehekülje külge selle väikese värvilise kile ribakese nagu järjehoidjaks, saate aru küll, mis asju ma mõtlen, onju. Noh. Ja nüüd ma sirvisin näiteks Anna Haavat ja Juhan Liivi ja ma tahaks peaaegu iga lehekülje külge selle klepribakese panna. Kõik on lihtsalt nii hea. Loomingu inimesed, kes te teete surematuid asju. Neid, mis tõesti kestavad ja ei kustu. Need, mis jäävad mõtetesse ja südamesse. - Ma armastan teid! Tahan neid kõiki siia kirjutada. Võibolla kunagi vaikselt lisan mõndade postituste lõppu. Vaimustav. Siia vist ei tasu, sest see on juba nii poeetiliselt küllastunud postitus.
oh. Luule.
Peaks nüüd rahunema ja ennast magama luuletama.
No comments:
Post a Comment