Ajastus

Vaimustav ajastus.
Olen sinisem kui enne. Valgem ka. Valge neeger. Ei tegelt tuunisin enda peas elavaid karvu. Sinine hari. Külgedelt valge. Üsna põnev.
Kunagi oli aeg, kui ma oskasin seda võrratult, matemaatikast räägin. Mul olid tööd viied. Ma ei pidanud tunnis tööd kaasa tegema, sest mul oli kas kõik valmis või ma lihtsalt sain kõigest aru ega vajanud harjutamist. Need olid ilusad ajad. Ajad, kui ma tõesti sain aru ja taipasin. Olin huvitatud. Kuhu on küll need ajad kadunud? Nüüdse seisuga ei oska ma mitte midagi. Isun seal tunnis. Püüan kaasa teha, aga mitte mõhkugi ei saa aru. Niisiis ma annangi alla ja ei tee kaasa, mis on minust küll ääretult nõrk. Homme on kontrolltöö. Ma ei oska mitte midagi. Jaa, kunagi tulid kõik minu juurde abipalvetega, et ma neile mõnda ülesannet seletaks. Nüüd, mis on saanud nüüd? Ma vaatan avaldist enda ees paberil ja ma ei saa aru, mida ma sellega tegema pean. Olen nii eeskujulik õpilane. Teen tunnis tööd kaasa ja ka kodused ülesanded on alati lahendatud. Ohh jahh.
Täna oli pikk päev. Kool, koor, proov. Samas oli ka killuke toredust päevas. Täpsemalt koolipäevas, sest proov on alati tore, põhimõtteliselt. Täna oli ju rahvusvaheline muusikapäev. Meil koolis esinesid Elleri õpilased. Nende seas Jan. See sama Jan, kes Narvas Fuzette'ile trumme mängis. Ta mängib kitarri nii hästi. Jimmy Page tuli nagu une pealt. Ja need näod. Hahh. Vaimustav. Päris tõesti. Made my day. Peaaegu.
Olen unine. Peaks magama. Tühja see matemaatika. Kellel ikka vaja seda eksamit läbida? Teeme juba homme äkki ära. Ja see uurimustöö ka. Või no praktilinetöö.
Mu käsi on valus endiselt.
Isa ütles, et ma olen pesuehtne punkar. Vaieldatav.
Uni on tõesti.
Asungi vist magama ära. Tundub hea mõte. Võtkem kõik maskid maha ja uinugem.
Rahustavat ööd.