Keegi ei ütle midagi. On ainult tuul ja jahedus. Peakohal on hämmastav vaade. Taevas on nii tumesinine. Viib sügavusse. Tähed on kõik väga selged. Neid on lõputult palju. Iga viimnegi tähtkuju on välja joonistunud. Hingematvalt ilus. Täielikus üksinduses. Istuda ei taha. Praegu on hea seista. Tubakas hõõgub aeglaselt. See lõhnab hästi. Magusalt. Väikesed suitsupilved hõljuvad tähtede suunas lõpmatusse. See kõik on nii ilus. Endiselt üksi. Kedagi teist ei ole. Õues on külm. Aga see ei jõua läbi mantli. Ainult üks nööp on kinni. Keskimine. Suits voolab läbi huulte. Alkohol ei mõju enam. Seda kulub palju. Aga ikkagi, ei midagi. Pime on. Kuid siiski piisavalt valge, et näha kellegi nägu. Aga kellegi nägu ei ole vaadata. Ainult tähti. See sügavus. See lummab. Tahaks lihtsalt minna ära. Olla kuskil lõpmatuses. Hõljuda. Tahaks selgust. Aga ei saa ära minna. See ei aitaks. Tähed on nii kauged. Tundub, et ka lahendused. Vaikus. Õrn tuul. Jahe hakkab. Tubakas saab otsa. Viimane tõmme. Viimane suitsuvine. Midagi ei hõõgu enam. Üks täht kustus. Mis nüüd? Veel natuke vaadata. Kahju on. Tahtejõud on väike. Tähti on palju. Rohkem kui varem. Ikka üksi. Kutsuks kellegi? Kelle? Tema. Aga muidugi tema. See oleks ilus. Veel ilusam. See ei toimiks. Keeruline. Tahaks nutta. Aga ei saa. Ja see ei aita. Mõttetu. Peaks sisse minema. Sooja. Üsna jahe on juba.
- Arturi juures Jõgeval
No comments:
Post a Comment