Vaatasin lõpuks filmi "Uhkus ja eelarvamus" ära. Sain raamatu juba mõnda aega tagasi läbi. Ma olin filmi varem näinud, aga meenutamiseks. See on lihtsalt oivaline. See raamat. Ja see film ka. Nii hea. Fantastiline. Lugedes sain mitu korda bibliogasmi. Seda sõna pole ilmselt olemas, aga no nii oli. Nii hea. Vaimustav. Võrratu. Suurepärane. Perfektne. Kõik ülistavad sõnad veel. Selle raamatuga ma ei oska nii viisi samastuda nagu ma samastusin Dorian Grayga, kuid siiski midagi oli tuttavat. Pani igatsema igasuguseid asju. Kõik oli kuidagi lõpuks nii perfektne. Olen kade. Nii oivaline. Ma ei saa. Olen äärmiselt erutatud. Lugedes raamatut ja nüüd nähes sama kohta filmis tõmbus mu kõht sama moodi krampi. Elevusest. Mul lihtsalt ei ole sõnu. Ma ei oska mitte kuidagi paremini oma tundmusi hetkel väljendada. Üldse arvestades mu hetkeolukorda ei oska ma midagi öelda ja ennast väljendada. Ma ei tea, mida teha. Aga see viis tõesti mõtted mujale. Nii hea. Ma ei või. Suudaks ma kuidagi end paremini vaid väljendada. Ma ei oska.
Hakkan nüüd vaatama "Dorian Garyd", kuigi lugesin seda juba päris tükk aega tagasi, ei ole ma veel filmini jõudnud. Eks näis, kas see ka sama hea on. Ma tõesti loodan, sest raamatuga tekkis mul tugev side.
Ohh.
Kuidas küll on olemas selliseid andekaid inimesi.
No comments:
Post a Comment