Teised on peol

Aga mis seal enam vahet on?
Emme küsis, et miks mul käsi jälle katki on. Hah

"Sina mine istu oma toas."

Väga vabalt. Pole probleemi. Insta. Tehtud. Valmis. Töötab.

"Jäta uks lahti, muidu külmad ära."
"Ongi parem."
"Ei ole ju."

Panin ukse kinni.

"Kas kõik on korras?
Äkki tahad psühholoogi juurde minna?
See ei teeks paha."

Lähme reedel klassiga arhiivi. Vaatame vanu dokumente ja staffi. Räägitakse meile, et kuidas arhiive kasutada jne. Osadel on kindlasti uurimustöö jaoks vaja.

Ma olen muutunud. Palju. Ma võtan asju palju vabamalt. Ma suhtlen palju vabamalt. Ma ei arvanud kunagi, et ma võiksin inimestega niimoodi suhelda. Ma ei näita välja oma mõtteid. Tundeid. Olen ülimalt sarkastiline. Pohhuistlik. Ma ei kiida seda heaks. Ja kui ma jään üksi...võtab see kõik võimust. Ja siis ma elan ennast siia blogisse välja. Ma ei saa sellest päris täpselt aru. See on mulle nagu juba sisse kodeeritud. Kui oled kuskil seltskonnas või kellegiga koos, siis ole tore, rõõmus, räägi juttu jne. Kui aga oled üksi, siis ole kas ikka rõõmus, tegus, loominguline...või..vait, paigal, mõtteis, surnud. Hämmastav. Ma vaataks end nagu kõrvalt. Ei saa aru. Sellisest inimesest ei saa aru. Tahaks lüüa teda. Raputada. Sõimata. Karjuda: "Sa oled hull!!!" Sõna otseses mõttes. Mitte see, et sa oled natuke kreisi ja teed lollusi. Konkreetselt hüsteeriline, ängistuses vaimuhaige. "Miks sa arsti juures ei käi? See võib ju hullemaks minna."

Paljud läksid täna klubbi. Illusiooni. Retrole. Ma olen nii väsinud, et ma ei viitsinud. Stella küll õudsalt tahtis, et ma läheks. Üksi ta ei taha minna. Ma loodan, et ta ikka läheb. Tantsib ja tunnueb lõbu. Kulub ära. Fun fun fun. Tahaks šokolaadi. Nämm.
mmmm... Kord olid niiiiduuud rohelust täis...pilv taevavõõõlvist vaid haarvaa üle käääiis. ... laaa-da-di-da-daaaa...da-taaaa- dadidaaaaa ...... mmmhmhmm.. uuuuuuu-uuuu.
Kummitab. Heh. Peaks luulekogusid lugema. Lihtsalt niisama. Mul on siin terve hunnik. Tegelt peaks Krossi lugema hakkama. Nii palju tahaks lugeda.
Vaatasin selle "Dorian Gray" filmi ka ära. Ossapoiss. See pole raamatuga üldse sarnane. Nii palju asju on juurde kirjutatud. Samas ega seal raamatus eriti ei olnud kirjeldatud sündmusi. Rohkem mõttemaailma. Veidi criipi oli. Vaatasime seda Sandriga koos. Minu voodis. Hehh. Suht mõnsa oli.
Jahe on. Peaaegu, et külm. Ööseks pean ikkagi ukse lahti jätma.
Valima peab minema.

Ei tea, kas ma viitsin kakaod teha. Ei tea, kas ma tahan kakaod. Piim. Ma ei joo piima. See oleks soe. Rahustaks. Peaks vist ikkagi tegema. Loodan, et paps ei hakka mölisema. Ma siis teen.

Tsao-kakao,
nagu vene keele õpetaja Ira ütles.